Tere! Tütar on 14-aastane, kasvatan üksi. 1.sept. on enamus lastele tore ja oodatakse kohtumist klassikaaslastega, meil vastupidi. Tuli täna koolist ja ütles, et ei jõua seal käia. Tundub, et teda tõrjutakse, õpetaja sõnul on kõik normaalne. Pidime minema täna kooliasju vaatama, aga praegu lamab voodis ja ütleb, et ei jõua, ei taha... Ma ei tea, mida peaks tegema, sellised asjad teevad hinge nii haigeks. Sõpru on tal vähe ja need teistes klassides. Oma klassis on tema pinginaabriks teine tõrjutu, kelle üle ka minu tüdruk veel paar aastat tagasi nalja viskas. Et siis nüüd on kord vist minu lapse käes, kool on julm koht. Kui oled pisut teistsugune ja ei lähe üldise massiga kaasa, siis satud põlu alla. Kuidas edasi, täna alles esimene koolipäev ja nii palju negatiivseid emotsioone
Teie 14- aastane tütar ei tunne kooli suhtes positiivseid tundeid. Te arvate, et ta on sattunud tõrjutu rolli. Olete ka ise seeläbi väga kurb.
Tõepoolest, laste maailmas toimetulek ei ole üldse kergem kui täiskasvanute omas. Sotsiaalsed oskused on väga tähtsad juba varakult. Sotsiaalselt osavamad lapsed on klassikaaslaste hulgas tihti populaarsemad, teised aga just vastupidi. Juba iseenesest see, et keegi teineon palju rohkem tunnustatud, võib tundlikus noores tekitada stressireaktsiooni, seda eriti veel teismelise eas.
Ainus, mis te kiiresti saaksite ette võtta, on üritada sügavamalt mõista, mis teie tütrega toimub. Seda ei ole kindlasti mõtet teha otseselt last üle kuulates vaid pigem enda tundeid peegeldades. Näiteks: “Ma olen kurb, sest mulle tundub, et ma ei oska sind piisavalt aidata. Kui sa natuke mulle oma olukorrast räägiksid, siis ehk saaksime koos lahendusi otsida. Kas sulle sobiks, et teeme täna või homme õhtul väikese teejoomise õhtu ja arutame seda olukorda?” Võib olla reageerib tütar sellele ja soostub teiega koos olukorra üle aru pidama. Loomulikult võib ta ka siiski vastata, et ei ole huvitatud või lausa ebaviisakalt midagi nähvata. Siis tuleks tütre soovi aktsepteerida ja talla teada anda, et uks sellisteks aruteludeks on alati lahti.
Kuna kirjutate, et kasvatate tütart üksi, siis kindlasti on kusagil ju ka isa. Kui isa vähegi lapse kasvamise vastu huvi tunneb, siis peaks ta ka teadma teie kahtlustest, et laps on koolis tõrjutud. Kui isa ei ole varem teie elus palju osalenud, siis ehk on nüüd see aeg, kus tütar teda väga vajab. Teie roll võib olla siinkohal vahendaja, et isa teaks ja tihkaks oma lapsega kontakti võtta ja teda toetada. Isaga suhtlemine aitaks kindlasti parandada tütre suhtlemisoskusi.
Võiksite ka mõelda, kes on need inimesed või inimene, kes võiks olla teie tütre jaoks autoriteediks. Tavaliselt on sellisteks autoriteetideks mõni tuttav või sugulane. Kui teate kedagi seesugust, siis võiksite rääkida oma murest talle ja ehk saaksite mõne huvitava soovituse, mida tütrele edasi anda. Ehk isegi on see inimene nõus tütrega natuke asju arutama.
Kindlasti tasuks 14- aastase tütre puhul meeles pidada seda, et teismelised kipuvad olukordi mõnikord keerulisemalt nägema. Emotsioonid on tihti laes, mõtted ja tunded on vastuolulised, pidevad mina- otsingud vaevavad. Lisaks tuleb hakkama saada oma keha muutumisega, hormoonide mölluga jne. Seda on raske taluda, aga see on normaalne. Teismelisele on alati vaja kõrvale tasakaalukat vanemat, kes kõik tema frustreerivad ja mõnikord ka tema enda jaoks hirmutavad tunded konteinerdada suudab ja ise seejuures terveks jääb. Seepärast on väga oluline, et suudate iseennast rahulikuks ja kainelt mõtlema sundida. Vaid nii saate oma last aidata.
Kui ikkagi tundub, et asi on tõsine, siis oleks kindlasti vaja pöörduda psühholoogi vastuvõtule. Ehk nõustuks tütar erapooletu inimesega asju arutama.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
