Laps on peaaegu 3 aastane. On probleem onaneerimisega, püüame mõtet muule tegevusele viia, ei ole teda üksi jäetud, aga miski ei aita. Algas 10 kuuselt. Keelamise korral muutub närviliseks. Mida teha? Mis spetsialist võiks aidata?
Aitäh
Olete mures, sest teie pea kolmeseks saaval lapsel on harjumus end rahuldada.
Üldjuhul on lapse selline käitumine normaalne ja eelkõige vajab see vanemate tolerantset suhtumist ja pikka meelt. Laps tajub juba beebieas, et puudutused on mõnusad ja rahustavad. Hiljem võib selline käitumine muutuda harjumuseks. Isegi kui laps ei rahulda end enam mõnda aega, võib mõnes lapse jaoks keerulises situatsioonis selline käitumine jälle tagasi tulla.
Säärases olukorras on kõige olulisem vähendada lapse stressi ja tekitada uusi harjumusi, et vana harjumus saaks asenduda uuega. Lapse stress võib olla üsna märkamatu. Ta ei väljenda seda kunagi otseselt sõnadega vaid ikka oma muutunud käitumisega. Ikka ja jälle peab vanem lihtsalt katsetama, mõtlema, kas lapse keskkonnas on kõik rahulik ja turvaline, kas peresuhted võiksid mõjutada lapse poolt tajutavat õhkkonda jne. Oluline on silmas pidada, et laps võib oma käitumisega välja elada ka lapsevanema stressi. Seega, kui keskkond lapse kasvamiseks on turvaline, kui ta on hoolitsetud ja armastatud, kui tema tunded ja mõtted on vanemate poolt tõeliselt kuuldud ja tagasi peegeldatud, kui ta saab piisavalt und, kui laps on muidu rõõmus ja eakohaselt arenenud, siis saab hakata mõtlema, millise uue harjumusega laps eneserahuldamiselt kõrvale juhtida. Sõltuvalt sellest, millises situatsioonis laps end tavaliselt puudutama kipub, saab välja pakkuda ka uue tegevuse. Näiteks enne uinumist loetakse raamatut või räägitakse üksteisele lugusid. Päevasel ajal aga lepitakse kokku, et siis kui tahaks ennast puudutada, küsitakse lonks vett lemmiktassist jne. Kindlasti peaks selles vanuses kaasnema ka vanemate rahulik seletus, et enese puudutamine teiste nähes ei sobi, nii nagu näiteks palja tagumikuga ringi kõndimine jne. Kasutage näitena iseennast ja teisi täiskasvanuid.
Kui tunnete, et vajate siiski tuge, siis võiksite külastada pereterapeuti või konsulteerida ka rohkem lastele keskendunud psühholoogidega. Lisan siia vastavad aadressid:
