Küll aga on meil huvialade puudumise kõrval üks teine suurem mure. Nimelt meie 13-aastane tüdruk ei taha koolis käia. Tegu on üksiklapsega. Praegu läheb ta seitsmendasse klassi. Kooli suhtes vastumeelsus on alates 4ndast klassist. Tütar on täiesti viieline. Ta ei oota kooli algust ja kooli ajal ootab ka igat võimalust, et koolist ära saaks, nädalavahetus kiiremini tuleks. Ta saab kõigiga väga hästi läbi.
Kui me oleme uurinud, milles probleem on, siis on ta vastanud, et koolis on küll tore, aga talle ei meeldi kodused ülesanded. Mõnel korral on ta rääkinud, et kardab kehvemaid hindeid, kui viisi saada (et siis võrreldakse teda onutütrega, kes oli ülikoolini välja viieline).
Mida me teinud oleme need aastad, kui sai selgeks, et talle koolis ei meeldi? Me oleme sellest rahulikult rääkinud. Me oleme seda teemat käsitlenud õpetajaga arenguvestlustel. Perekonnas mitte keegi ei võrdle teda täditütrega, oleme sellest rääkinud. Kodused tööd on tal tihtipeale kuhjunud, siis oleme rääkinud kuidas aega planeerida. Oleme koos päris palju õppinud, kuigi mõneti meile tundub, et ta soovib õppida koos seetõttu, et lihtsalt koos olla ja tähelepanu saada. Samas jälle pöörame talle päris palju tähelepanu ja ta on üksiklaps. Meil on peresisesed üritused, hommiku-õhtusöögid istume ühise laua taga, kus kõik alati saavad rääkida (ja seda ka julgelt kasutavad), tunneme alati huvi lapse tegevuste vastu jne. Kõik, kes meie perekonda teavad on alati imestunud olnud, kui ühtehoidvad ja lähedased me oleme. Seetõttu see läheduse- ja tähelepanupuudus tekitabki minus küsimusi, sest ma ei kujuta, kuidas veel rohkem endast anda. Hetkel mulle tundub, et me oleme need aastad juba kõike proovinud, väga palju kuulanud, rääkinud enda kogemustest jne.
Mingil hetkel me proovisime ka mitte sellele tähelepanu pöörata liiga palju ja jätkata pereelu, kuid väga valus on kuulata, kui laps ütleb, et talle üldse koolis ei meeldi, et ta ootab juba, kui saab kunagi tööle minna.
Koolist nii palju, et tegu on väikese ja väga armsa ning ühtse kooliperega. Kuna tütar ütleb, et koolis talle iseenesest meeldib, aga antavad ülesanded ei meeldi, siis tõenäoliselt koolis midagi viga pole. Meie laps ka ei ole eriti huvitatud mingitest huvialadest. Oleme teda küll suunanud erinevate asjade poole, kuid need pole talle huvitavad tundunud. Pigem köidavad teda jah nii nagu teisi tänapäeva noori arvuti, telefon jms.
Kas on midagi mida me veel võiksime proovida teha?
Väga tore, et olete oma küsimuse osas silma peal hoidnud meie foorumil. Seega ei hakka ma uuesti kirjeldama teismeea käitumist ja suhteid vanematega. Peegeldan siinkohal mõtteid, mis tekkisid mul teie kirja lugedes.
Teie tütar ei soovi koolis käia. Ta on põhjendanud seda soovimatust asjaoluga, et kui ta saab hindeid alla maksimumi, siis ei ole ta piisavalt hea ja tubli (ehk siis nii tubli kui onutütar). Tundub, et teie tütar on kusagilt üle võtnud perfektsionistliku mõttelaadi. Kas võib olla, et teie peres või lähedaste inimeste hulgas on veel keegi,tõenäoliselt autoriteetne inimene, kes iseenda tegemistes, suhtumistes ja hinnangute või muretsemises näitab välja sarnast meelelaadi? Perfektsionistliku suhtumise korral on väga positiivne see, et asjad saavad üldjuhul tõepoolest väga hästi tehtud, aga asja negatiivne külg on selles, et inimene, kes omab säärast suhtumist, on ise harva rahul ja õnnelik, sest alati on midagi, mida saaks paremini teha ja alati on midagi, mille üle hirmu tunda ja karta, et järsku ei ole tulemus päris maksimaalne. Sellist olukorda nimetatakse “perfektsionisti lõksuks”- taotlen maksimaalsust, kuid rahulolu sellest ei ole.
Olukorra leevendamisel on üsna vähe abi selgitustööl ja üldse sõnadel. Lapsed, ka juba suured lapsed, õpivad ikka mudeli kaudu. Soovitaksin, et te mitte kolmekesi, pigem abikaasaga kahekesi, analüüsiksite olukorda ja koos mõtleksite välja, kuidas teha perekondlikus taustsüsteemis muudatusi nii, et tütar ei tunneks varjatud survet saada vaid väga häid hindeid. Seda võiksid soodustada näiteks nii, et räägite mõnikord oma isiklikest vigadest ja ebaõnnestumistest, mille osas tundsite pettumusti, hiljem aga näete asjas huumorit. Olulised on teie välja öeldud leplikud ja mõistvad hinnangud igasuguste teisi inimesi ja olukordi puudutavate situatsioonide osas. Nii annate lapsele mõista, et teistsugune olla on OK, inimene on individuaalsus ja alati ei pea olema tubl ning et te austate inimest isiksusena ka siis, kui tema mõtted või isegi mõnikord teod ei sobi kokku teie elufilosoofiaga. Nii õpib laps, et olles tänulik oma ebaõnnestumistele, oskame rahulolu tunda õnnestumistest.
Kooliskäimine võib lapsele tunduda tüütu, sest õpetajad panevad hindeid. Lapsed ei kujuta päriselt ette täiskasvanu elu. Tõele au andes jätkub hindamine ka seal. Palgatööliste puhul hinnatakse samuti tulemust. See kajastub mõnikord tasus, mõnikord arenguvestlustes, mõnikord lihtsalt suhetes otsese juhiga või teiste töökaaslastega. Oma ettevõtet omades, justkui keegi teine ametlikult ei hinda, kuid üldjuhul võtab omanik ise selle hindaja rolli ja see võib isegi karmim olla kõikidest teistest. Seega ei pääse me teatud hindamisest kogu elu vältel. Ainus võimalus säilitada vabadus hindamistest ja hinnangutest, on saavutada see emotsionaalselt oma peas. See on julgus olla ebatäiuslik ja siiski teada, et lähedal on pere, kes aktsepteerib sind just sellisena nagu sa oled või parasjagu oled. Võib olla oleks teie peres võimalik korraldada selline mäng, kus kõigil liikmetel oleks n. ö. ebatäiuslikkuse nädal- kõik pereliikmed teevad midagi sellist, mida muidu ei teeks või teeks mõne teo, mis ei ole just väga aktsepteeritud enda või ka teiste poolt. Võidab see, kel oli kõige rohkem ebatäiuslikke tegusid. Pärast saaksite üksteisele anda tagasisidet, mis need teod olid ja kuidas te siis end tundsite ja kas oli ka natuke lõbus jne.
Lisaksin ka seda, et kooliskäimine on mõnikord ebameeldiv ka seepärast, et see on kohustus, mida ei saa muuta. Kui täiskasvanu tunneb end mõnda tööd tehes halvasti, siis soovitatakse, et otsi ja vali endale töö, mis tekitab häid tundeid ja kuhu hea meelega igal hommikul lähed. Lastel sellist võimalust ei ole. Kooli tuleb minna ja kõik. Kui teie tütar ootab aega, mil juba tööle minna, siis tasuks teda ehk teda kurssi viia täiskasvanute elukutsetega. Laps võiks veeta ühe päeva teie töökohal ja kindlasti saaksite paluda sellist võimalust ka mõnelt oma tuttavalt. Võib olla tekib lapsele sealt teadmine, mis teda huvitada võiks. Kindlasti on siis uue huviala leidmine kergem või tekib süvendatud huvi mõne õppeaine vastu, millele pühendudes on kergem taluda ülejäänud koolistressi.
Soovin teile edu ja leidlikku meelt!
Tahaksin veel lisada, et teismeeas meelsasti koolis käivad lapsed ei käi seal mitte kooli enda või targaks saamise vms. pärast. Ikka minnakse meelsasti kooli seepärast, et seal on lahedad sõbrad. Hinnatakse just sellist väikest, paarist kaaslasest koosnevat sõpruskonda, kus jagatakse ühiseid saladusi, kus katsetatakse uusi oskusi, kus saadakse oma olemuse kohta positiivset tagasisidet. Tavaliselt on lapsel sellises väikeses grupis mingi oma väljakujunenud roll, mõni on hea kuulaja, mõni tegevuste algataja, mõni on lepitaja jne. Selle sõpruskonnaga suheldakse ka väljaspool kooli, võetakse midagi ette, käiakse üksteisel külas. Ehk leiate seeläbi lisamõtteid, kuidas toetada oma last nii, et ta end koolis paremini tunneks.
Postitus muudetud Tiina Teska poolt.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
