Oleme ühe aasta elanud Eestist eemal ning jääme siia veel vähemalt aastaks, võib-olla kaheks, aga mitte kauemaks, siis tagasi Eestisse. Seni olen olnud lapsega kodus, kuid nüüd hakkab tunduma, et teda huvitavad teised lapsed nii palju, et oleks tobe teda ainult kodus hoida ja temaga lähikonna mänguväljakutel käia. Majanduslikult ei ole mul hetkel tarvis tööle minna. Aga vaadates seda, kui meelsasti laps suvel Eestis teiste (peamiselt endast vanemate) lastega mängis, hakkab kurb, kui ta ainult kodus on. Mänguväljakutel ei käi ju ka alati sama rahvas, mistõttu püsivamaid sõprussuhteid seal ei teki.
Meil on siin lastehoiuks kaks varianti.
1) Mehe töökohas olev rahvusvahelise lastegrupiga ingliskeelne lasteaed, mille kodukorraga me pole veel täpsemalt kursis, kuid seal lähtutakse peamiselt ameerika lastekasvatuse põhimõtteist, mis meile mehega väga ei meeldi. Sealne pluss oleks, et saaksime last ise inglise keelega aidata, kuna oskame seda, ning ingl k läheb elus hiljem nagunii vaja, see ei jääks lapsel niisama ühe-kahe aasta keeleks, mis hiljem ununeb, nagu siinse kohaliku keelega ilmselt juhtuks. Pluss oleks ka see, et ingl k lasteaias on veel paar eesti last. Peresiseselt räägime ainult eesti keelt, aga seltskonnas kuuleb laps meid üsna tihti ka inglise keeles rääkimas. Samas kuulekski ta ingl keelt siis ainult lasteaias ning vahel seltskonnas -- tänaval, poes jm ju mitte.
2) Meie asukoha riigikeelne nn mängusaal, mis on pigem pärislasteaiaks ettevalmistav asutus, mitte niivõrd haridusasutus, lapsed käivad seal koos mängimas ja sotsialiseerumas. Olemas on ka eriväljaõppega kasvatajad, kes tegelevad muukeelsete lastega ning üldine lastesse suhtumine riigis paistab olevat väga last arvestav ja sõbralik. Ise ma veel kohalikku keelt otseselt ei räägi, silte loen ja saan üht-teist aru, aga kohe lähen kursustele ning varsti saaksin last ka kohaliku keelega aidata. Aga kohalik keel ei ole maailmas üldlevinud suhtluskeel ning ehkki ükski keel mööda külgi maha ei jookse, pole sellega hiljem ka suurt midagi peale hakata, nii et hiljem see lapsel ilmselt lihtsalt ununeks. Kohaliku keele oskamisel oleks küll see pluss, et siis saab laps tänaval inimestega juttu puhuda -- nimelt on kohalikud väga sõbralikud ja lastega suhtlemisaltid ning ka meie laps on üsna sotsiaalse loomuga. Mängusaalis on võimalus käia ka vägagi osalise ajaga, nt 2x nädalas ja ainult pärastlõunati.
Sõnavara on lapsel eakohane: paarsada sõna, iga päev tuleb 3-5 juurde. Kahesõnalisi lauseid hakkas ta küll alles äsja ütlema, sestap kardangi, et ehk on mis tahes uue keele juurde õppimiseks vara, see ajaks ta n-ö keelelisse segadusse ja lööks keelelises arengus tagasi?
Me pole veel kummagi lasteaiaga ise tutvumas käinud, aga kohe lähme ning saame väga hästi aru, et loomulikult jääb lõplik otsus lapse enda teha -- kas talle üldse meeldib ning kummas rohkem meeldib.
Aga mind huvitab asjatundja arvamus: kas siin on üldse vahet, kumba keelekeskkonda laps n-ö visata: kumb oleks lapse keelelist arengut vähem häiriv valik?
Olete otsustanud, et teie 2,4-aastane laps on valmis minema lastekollektiivi. Vanematena kaalute, milline kahest lasteasutusest oleks teie väikelapsele kasulikum,- ühe juures meeldib teile inglise keel/ei meeldi kasvatusstiil; teise juures meeldib mänguline ja toetav keskkond/ ei meeldi kohaliku keele kasutamine.
Kui mõelda teie lapse vanusele, siis ta on väga olulises mina-arengu etapis. Kujunemas on arusaam endast, kui eraldiseisvast indiviidist, seega katsetatakse oma mõjukust (näiteks vanemate seatud piiride osas). Sellel ajal saab vanem lapse iseseisvuse arengut toetada teda julgustades ja innustades uusi asju proovime, asju ise tegema, tegevusi ka lõpule viima,- pakkudes omapoolset abi siis, kui on näha, et lapsel tegevus tõesti ka pärast korduvat katsetamist ei õnnestu /ja mitte varem!/.
Teiseks on selles vanuses lapse põhivajaduseks tõusnud turvalisusvajadus. Ühelt poolt on väikelaps valmis maailma avastama minema (nö. valmis ema sülest alla tulema ja minema teise tuppa vaatama, mis seal on), teisalt vajab ta turvatunnet, et tema maailm on stabiilne (nö ema kui turvasadam), mis tähendab, et kui teise tuppa on kiigatud, tullaks kiiresti ema sülle tagasi. Et siis taas minna...
Kirjutate, et majanduslikult ei ole teil survet tööle minna, - ükskõik kumma lastehoiu te lõpuks valite, võiks lapse jaoks olla parim, kui ta ei peaks käima seal viis päeva nädalas/hommikust õhtuni. Tema jaoks piisab mõnest korrast/paar tundi korraga nädalas. Tema vajab vanuseliselt teid (ema) enam, kui sotsialiseerimist suures lastegrupis, ja nii veel aasta-paar.
Mis aga ei tähenda, et ta ei võiks aegajalt lasteasutuses käia.
Kumba asutust eelistada? Selle otsuse saate teha ikkagi vaid teie- lapsevanemad. Ja kindlasti kohe mitte teie 2,4-aastane laps. Kindlasti mitte. Teie olete täiskasvanud, kes vastutavad lapse eest ning on täiesti kohatu anda/panna vastutus selles osas oma väikelapsele!
On väga mõistlik tutvuda mõlema lasteasutusega lähemalt, paluda kasvatajatel kirjeldada päevarežiimi, kasvatuspõhimõtteid ja tutvuda paar tundi kogu asutuse õhustikuga. Siinkirjutajale tundub keelekeskkonnna valik isegi teisejärgulisena, baasilisem on lapse heaolu, psühholoogiline turvatunne.
Uuringud näitavad, et väikelapsed, kes alustavad teises keeles rääkimist enne kuuendat eluaastat, teevad seda kergemini, kui hiljem alustanud (lapse aju on äärmiselt plastiline ja õppimisvõimeline). On leitud et neil on suurem analüütiline võimekus ja kognitiivne paindlikkus.
Olge valmis, et võõra keelekeskkonnaga kohanemisperioodil läbib teie laps järgmised etapid: 1) emakeele kasutamine - paar päeva uues keelekeskkonnas kasutab vaid emakeelt; 2) vaikuse periood - kui laps tajub, et tema kasutatav keel ei tööta, jääb ta vait. Sel ajal kasutab ta intensiivselt oma kehakeelt, et toime tulla. Mida väiksem laps, seda pikem võib vaikne periood olla; 3) formaalne kõne - hakkab kasutama üksikuid sõnu/paarisõnalisi väljendeid võõras keeles, või kordab teiste järgi sõnu; 4) produktiivne keel - laps on võimeline väljendama ennast, oma mõtteid. Alguses grammatiliselt ebakorrektselt, mis aga ajaga paraneb.
Kõik lapsed, kes lähevad lasteaeda/lastehoidu (edaspidi kooli, või puutuvad oma elus kokku mis iganes suure muutusega), vajavad aega kohanemiseks. Iga muutus on stressitekitav ja on pigem tavapärane, et lapse käitumine võib muutuda. Mõni läheb veidi arengus tagasi (näiteks- enne käis potil, nüüd pissib jälle püksi), mõni muutub nutusemaks, kurvaks, mõni agressiivsemaks, ka võib laps kergemini haigestuda (stress nõrgestab organismi vastupanuvõimet).
Kõige enam vajab teie laps rahulikke ja toetavaid vanemaid, nii et mis iganes otsused te teete,- kui olete sellega ise rahul, on seda ka teie laps.
Aitäh teile põhjaliku vastuse eest! Saime palju mõtlemisainet.
Vabandan, et väljendusin puudulikult -- pidasin silmas, et soovimegi last teistega mängima viia kord-kaks nädalas mõneks tunniks korraga. Sest senine kogemus näitab, et pärast sotsiaalsemat päeva vajab ta järgmisel päeval minuga kahekesi kodus, tuttavas ümbruses olemist ning ka rohkem lähedust kui muidu. Ning tema julgus teiste lastega suhtlemisel on seni muidugi kulgenud olukorras, kus ema, isa või vanaema on vaate- või hõikekaugusel. Mõistame hästi, et lastehoius oleks olukord tema jaoks hoopis teine ning see vajab harjumist. Ta alles õppis minule rõõmsalt head aega ütlema, kui ta vanaemaga kahekesi jätan. Ümbruskonna survele vaatamata (oi, last tuleb kindlasti juba sotsialiseerida, jne) tajun ise seda, et suurema osa ajast tahab ta siiski veel vanemate ja lähiperega olla. Ka üks temavanune kohalik laps käib lasteaias vaid 2x nädalas, ja mitte tervet päeva, ning tema on ju omakeelses keskkonnas.
Tõesti on selles vanuses näha, et tuttavas ümbruses on laps julgem ja ettevõtlikum kui muidu, aga uues olukorras ootab ta, et mina esmalt vahendaksin ning käib mulle tihti rääkimas, kui midagi-kedagi kardab.
Kui ütlesin, et lõpliku otsuse teeb laps, siis pidasin silmas seda, et kui meie abikaasaga pärast eri asutustega tutvumist leiame, et nt kaks lastehoidu on meie jaoks võrdväärsed, siis valime selle, kummas lapsele rohkem meeldib. Eelkõige aga pean ma ise suutma lastehoidu nii palju usaldada, et saan oma lapse sinna jätta, sest ehkki mul ei oleks natukese oma aja vastu midagi, ei saaks ma seda muretult nautida, kui kahtlen, kas mu laps end hoius hästi tunneb. Nii et kohanemine seisab ees nii minul kui ka lapsel. Loodetavasti aitab kohanemisraskusi ületada ka see, et laps saab soovi järgi endiselt rinda.
Eriti suur tänu teile võõrkeelsesse keskkonda sattuva lapse kohanemisfaaside kirjelduse eest! Sedalaadi infot on olnud päris raske ise leida. Teame siis, mida oodata, kui lastehoid peaks kõigile sobivaks osutuma. Saan aru, et oluline on ka keeled lahus hoida, ehk vanemad ja muu pere peab lapsega edasi rääkima ainult eesti keelt, võõrkeel jääb lastehoidu ja kohalikega suhtlemiseks.
Aitäh veel kord, saime julgust juurde oma kõhutunnet usaldada
