Mida teha kui tahad lapsele parimat aga tema näeb seda kui privaatsusse tungimist. Mu 15 aastane läheb täiesti pöördesse kui küsin MIDAGIGI tema elu kohta. Ta annab ühesilbilisi vastuseid või siis marsib lihtsalt uksest välja. Viimased 2 korda on ta koolipidudel alles öösel kell 12 koju jõudnud. Ma tõesti kardan, et temaga midagi juhtub aga ta ei võta mind kuulda. "Mida sa pabistad, tänitad!!!" On tavaline vastus... Olen proovinud nii keelamist, käskimist, palumist, kuid tundub, et mitte miski ei mõju. Kui midagi ära keelan, siis ta ei räägi minuga umbes nädala või teeb seda tagaselja ikkagi... lähen täiesti endast välja sellise asja peale ja ei suuda ennast talisteda. Närvid on juba täiesti läbi ja tekib juba käegalöömise tunne aga ta on ju MINU tütar, ma ei saa tal ju lihtsalt ülekäte minna?!?!
Mure lapse heaolu pärast on loomulik ja see teebki meid abituks- suureneb soov lapse järele kontrollida ja teda keelata, et probleeme ära hoida. Teismeliste suurim soov on aga iseseisvuda ja olla juba võimalikult täiskasvanute moodi. See aga ei tähenda, et neile on vastuvõetamatu vanemate tähelepanu ja vanemad peaksid üldse mitte huvi üles näitama. Pigem vastupidi. Samuti ei tähenda see, kui laps meile oma elust ei räägi, et ta teeks lubamatuid asju ja hakkaks ülekäte minema. Pigem on ta kaitsehoiakus, sest tunneb, et teda ei usaldata.
Oluline on viis, kuidas me lapse elust huvitume. Näägutamised, käsud, keelud, ülekontrollimised ja palumised ei aita, sest laps tunneb siis, et vanemad teda ei usalda. Tekib trots ja vastupanu.
Kõigepealt tasub enda ärevus maha võtta ja valmistada ennast ette rahulikuks vestluseks. Lapsed küll teavad, et vanemad nende pärast muretsevad, aga nad ei tea, et mure väljendub pahandamise ja kontrollimisena. Seega võiks lapsele lihtsalt öelda mina-sõnumeid, mis sisaldaksid vanema enesetunnet ja rahulolematust tekitava olukorra kirjeldust. Siis laps teab, et temaga ei pragata, vaid vanemal on tõesti mure.
Näiteks "Kui sa nii hilja peolt koju tuled, siis ma olen väga ärevil ja kardan, et midagi võib juhtuda. Mul oleks hea meel, kui Sa tuleksid kindlal kellaajal koju või helistaksid mulle, kui hiljem saabud, siis ma nii palju ei muretseks." Või siis "Mul oleks väga hea meel kuulda, kuidas Sul koolis läheb. Ma tean, et sa oled tubli ja saad hakkama, aga ma olen lihtsalt uudishimulik." Sõnumid ei peaks sisaldama etteheidet ja hinnanguid lapse suhtes. Näiteks "Mulle ei meeldi Sinu laiskus/halb käitumine/vastu haukumine/jm." See mõjub süüdistusena. Sõnum olgu täpne ja kirjeldagu olukorda, mis ei sobi või miks ka mitte - olukorda, mis väga meeldib
