: Täna siis juhtus selline lugu. Hommikul laps helistab koolist ja nutab, küsin miks ütleb, et telefonis ei taha rääkida.Tahab koju tulla. Ütlesin siis, et mine räägi õpetajaga. Natukese aja pärast helistab õpetaja ja lugu järgmine: laps oli oma päevikut sodinud. Õpetaja oli klassi ees hurjutanud ja näidanud teistele , et nii teha ei tohi. Laps nutab ja maha ei rahune. Ei jäänudki muud üle kui lasin lapse koolist koju saata.
Ei saa aru enam mis teha, laps nii tundlik. Kuidas ta küll elus hakkama saab?
Laps 8 aastane
tegelikult alandati su last teiste ees. Selline käitumine võib ka tugevamad rivist välja lüüa - seega mina ei leiaks, et laps on ülearu tundlik.
Pedagoog oleks pidanud asja lahendama lapsega omaette. Mis tähendab, laps sodis päevikut? Joonistas ta sinna? Või tõesti tõmbas pastakaga siuh-säuh üle lehtede nagu 3-aastane? Oli mis oli, aga avalik häbipost on üks hullemaid karistusi.
Sinu tööks on olla lapsele toeks ja anda mõista, et ta on siiski sama kallis. Et tema tegu ei olnud just kõige õigem, kuid ta ei ole sellevõrra kehvem inimene. Mitte mingil juhul ei tohiks last norida või nöökida selle teemaga - see mõjub enesehinnangule laastavalt.
Jõudu teile!
Tundub, et selles juhtumis on õpetaja tõesti eksinud. Kogu klassi ees teie lapse noomimine on liiast. Selline noomimine mõjub 8-aastasele väga negatiivselt ja VÕIB lapse enesehinnangu kujunemisel pikaks ajaks jälje jätta. Seda veelgi enam, kui te peate ka ise oma last väga tundlikuks.
Oleks hea kui püüaksite lapsega rääkida ja kuulata veel tema nägemust sellest juhtumist. Kindlasti leiate just last kuulates ja temaga koos arutades, mis siis õieti juhtus. Kui lapse jutust võib mõista, et tema tegu oli ekslik ja enam see ei kordu, siis peaks püüdma last rahustada ka õpetaja käitumisest tekkinud häbi, või viha, või mõne muu negatiivse tunde suhtes. Eks õpetajaga tuleb lapsel koolis kohtuda ka järgnevatel päevadel ja oleks hea kui suudaksite lapse negatiivsed tunded maandada ning lapsel säiliks soov kooli minna. Õpetaja halvustamine siin ei aita. Kuulake ja püüdke mõista lapse nägemust ja suhtumist sellesse juhtumisse. Mida paremini laps tunneb end teiega rääkides (tunneb, et te mõistate teda), seda tõenäolisem on, et ka tema halb kogemus tasapisi ununema hakkab.
Koos lapsega võiks ka arutada, et kas ja kuidas sellest õpetajaga rääkida. Loodan, et õpetajagi on valmis teid kuulama ja mõistma ning vajadusel ka vabandama.
: Täna siis juhtus selline lugu. Hommikul laps helistab koolist ja nutab, küsin miks ütleb, et telefonis ei taha rääkida.Tahab koju tulla. Ütlesin siis, et mine räägi õpetajaga. Natukese aja pärast helistab õpetaja ja lugu järgmine: laps oli oma päevikut sodinud. Õpetaja oli klassi ees hurjutanud ja näidanud teistele , et nii teha ei tohi. Laps nutab ja maha ei rahune. Ei jäänudki muud üle kui lasin lapse koolist koju saata.