Meie 12 aastane tütar käib, 6. klassis ja on üldjoontes eeskujulik ning tubli õpilane. Suuri muresid temaga tegelikult ka ei ole. Mind, aga paneb sageli mõtlema see, et tal ei ole tahtmist tegeleda huvialadega.
Üldiselt on nii, et ta tuleb koolist koju, õpib kiirelt ja seejärel leiab mugava koha, et mängida telefoniga. Tavaliselt on see tema voodi ja seal ta siis selili on. Ausalt öeldes, häisib see mind. Nõnda pool päeva voodis vedeleda ei ole minu arvates õige. Mõnel päeval nädalas käib ta siiski sõbrannaga õues jalutamas ja selle üle on mul hea meel. Kuid siiski tahaks, et tema päevad oleks mitmekülgsemad.
Minu küsimus ongi, kuidas motiveerida teda tegutsema? Koolis käib ta ka seetõttu, et PEAB käima. Kõlama jääb, et pigem on see talle vastumeelt. Samas kohusetunne on tal nö "kõrgelt arenenud" ja ta teeb oma käigud ära. Mul on sellest siiralt kahju, sest kui küsida kas koolis on midagi, mis talle meeldib, siis ega ta midagi öelda oska.
Tean ka seda, et ta ei ole klassis kõige populaarsemate laste seas. Ei saaks öelda, et teda otseselt kiusatakse, aga eks teravalt on öeldud ja teatud klassikaaslasi ta seetõttu väldib. Tal on üks oma parim sõber ja paar klassikaaslast, kellega ta hästi läbi saab. Populaarsus iseenesest ei olegi minu jaoks oluline, pigem ikkagi see, et ta end koolis hästi tunneks ja ei peaks pelgama ning julgeks ja tahaks erinevatel kooli üritustel käia.
Perega koos meeldib Talle väga igal pool käia. Teatris, kinos, ujumas jne. Proovime seda ikka võimaluste piires ka teha. Aegajalt võtan ta kaasa endaga õue sportima (eelkõige kõndima), et saaksime rohkem suhelda. Tunnen, et ilmselt olen kuskil ka vea teinud, sest näib, et ta ei julge kõikidest oma muredest rääkida.
Tahaks temasse rohkem tegutsemisindu ja- julgust ja ettevõtlikust süstida, kuid jään selles osas hätta. Ehk oskate Teie nõu anda kuidas saaksin tütart aidata ja julgustada?
Teie varasesse teismeikka jõudnud tütar armastab vabal ajal telefonis mängida (ja seal ehk ka oma sõpradega suhelda). Vanemana olete häiritud, kuna lapsel ei ole teie meelest piisavalt aktiivset tegevust, väljundit läbi erinevate hobide ja/või harrastuste.
Sellesse vanusesse jõudnud laps muutub tavaliselt tundlikuks ja hakkab end enam teadvustama. Võib olla mõtlik, enesesse süüvinud, häbelik ja haavatav. Seetõttu on üpris loomulik ja tavapärane, et teismelised armastavad olla palju omaette, oma toas, nad vajavad ruumi enda ümber. Teisalt võivad noore tunded üle keeda, nähvatakse, karjutakse- emotsioone ei kontrollita. Hakatakse võrdlema end eakaaslastega ja lapsed võivad tunda end häirivalt teistsugustena. Kirjutate, et koolis ei ole tütar klassis väga populaarne,- kahjuks on taas tavapärane, et umbes 5.-8. klassi tüdrukute hulgas esineb palju erimeelsusi ja konflikte. Moodustuvad grupid, sõbrannade liidud. Teismeeas lapsi võib ebakindlaks muuta kõhnus, liigne pikkus, lühike kasv jne. Põhjustavad selle aga hormonaalsed muutused lapse organismis ning neile vastu võidelda pole vajadust ega võimalust- laps on jõudnud lihtsalt uude eluetappi.
Küsite, et kuidas suhelda taolise lapsega- ennekõike vajab murdeealine laps rahulikke ja oma tunnetega toimetulevaid vanemaid. Mõistlikud ja toetavad vanemad, kes teavad teismeea iseärasusi, võtavad ka muutusi lapses rahulikumalt ning see omakorda vähendab lapse enda pingeid- tema jaoks on emotsionaalsed ja füüsilised muutused sageli väga hirmutavad ja segadusttekitavad.
Parim võimalus tütar endaga koostööle saada on vältida temaga pahandamist, näägutamist, moraalilugemist, pidevat meeldetuletamist. Kuna tunnete huvi, kuidas oma tütart enam motiveerida ja julgustada, siis parim aeg seda teha on probleemivabas alas olles, teie puhul näiteks siis, kui käite koos jalutamas. Eelkõige olge ise avatud ja hoidke oma lapsega üleval dialoogi. Tavaline on, et laste ja vanemate vaheline suhtlus näeb välja kui intervjueerimine, mis aga ei soodusta noore avanemist (tunneb, et vanemad soovivad tema elu kontrollida või pole temaga rahul). Dialoogiline suhtlemine näeb välja aga kui kahe sõbra vestlus. Rääkige oma mõtetest, tunnetest, mis teid päeval üllatas, jne.- ühesõnaga, avage ennast inimesena. See julgustab ka last tasapisi avanema.
Kuna teie tütrele meeldib käia koos perega teatris, kinos, ujumas- võib noor läbi selliste tegevuste leida endale ka sobiva harrastuse (näitering, ujumistrenn jne, jne.). Noored ei tea, kes nad on ja mida täpselt soovivad- seetõttu pole midagi ebatavalist selles, kui alustatud trenn või huvialaring jäetakse pooleli… et taas uus leida. Võitegi vanemana seda normaliseerida, läbi selle tunneb laps teie toetust ja ehk ei karda siis ka uusi asju proovida.
Teisalt on laste koolipäevad pikad ja nõudmised kooli poolt suured, õppida on palju. Mistõttu võib mõista ka noorte vajadust lihtsalt puhata ja mängida. Ja vanemana tuleks meil seda siis lihtsalt aktsepteerida.
Et lapse vajadusi, soove ja mõtteid mõista, aitavad meid suhtlemisoskused. Vaadake lähemalt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Mida üks teismeline vajab? Lisan siia mõned artiklite lingid:http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/teismeliste-psuhholoogia/?c_tpl=1114http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/murdeealine-murrab-end-lahti/?c_tpl=1114http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/kristi-raava-intervjuu/?c_tpl=1114
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
