Tere
Kirjutan seoses hiljuti koolis aset leidnud pahanduse pärast. Sain kõne 6. klassis käiva poja klassijuhatajalt, kes rääkis mulle, et paar päeva tagasi juhtus selline intsident, kus tema klassi poisid olid peale tunde müranud ja selle käigus oli minu poiss pannud teisele poisile jala taha. See poiss, kes kukkus, ei olnud sellest esialgu õpetajale rääkima läinud, ta läks koju ja helistas emale. Kodus ta emale ka rääkida ei tahtnud, kes tegi ja mis juhtus. Sain aru, et ema ikkagi käskis lapsel õpetajale ka rääkida. Õpetaja siis helistaski mulle. See jutt aga läks edasi selleni, et minu poiss olevat väga agressiivne ja vägivaldne. Küsisin vastu, et aasta hakkab läbi saama ja ma ei ole ühtki kaebust siiani saanud, kuidas selle ühe juhtumi põhjal (mille tunnistajaks me kumbki polnud)saab öelda, et ta on vägivaldne? Õpetajale tundus, et ma süüdistan kooli...
Jutt läks õpetajal aga edasi selleni, et kui mina midagi ette ei võta, lõpetab poiss erikoolis või nii nagu juhtus Ameerikas või Soomes (pidas silmas koolitulistamisi...).
Ma olin täiesti šokis sellisest võrdlusest ja jutust. Lisaks arvab ta, et ma peaksin midagi tegema, et tema matemaatika viimase veerandi hinne kindlasti "2" ei tuleks, sest siis tuleks tal aasta ka "2" ja jääks suvetööle.
Mina aga olen võtnud vastu otsuse, et lapse õppimine on tema vastutus ja tema teha, kas ta tahab minu abi või mitte. Ta pole siiani seda tahtnu kuigi ma olen kursis, et mates on halvad hinded. Ometi aga on tal hea pea keelte peale ja seda ma ka nö tunnustan, toon seda tihti välja ja näib, et talle see meeldib. Ma ei tekita stressi matemaatika halbade hinnete pärast. Ma olen märganud, et selline suhtumine on teda pannud rohkem pingutama või vähemalt muretsema. Saan aru, et klassijuhataja on talle palju sellest rääkinud, et poeg ikka oma hinded korda teeks. MIna omalt poolt ei keskendu hinnetele...
Loen hetkel Kesper juuli "Agressiivust" ja tänu sellele raamatule olen palju paremini aru saanud poja ühest või teisest reaktsioonist ja käitumisest. Ta on kodus täiesti tavaline teismeline, kes reageerib küll äkiliselt, karjudes ja sõimates, kui midagi ei saa, mida tahab aga ma ei võta seda isiklikult ega tee sellest probleemi. Küll see üle läheb. Koolis aga seda ei mõisteta ja mul on nii kahju, et seal ta peab end tundma juba ette halvasti, sest sellisena teda seal võetakse. Sama lugu on trennis, treener arvab, et ainult sundimise ja kuri olemisega saab lapse trenni vastu huvi tundma panna, laps aga ei taha seal eriti käia, kuna kardab, et treener pahandab...mina ei ole teda sundinud ka ja tulemus ongi see, et ta käib siis, kui tahab...KAs ma peaksin siis ikkagi jäigem olema? Sundima iga hinna eest minema?
me käime hetkel terapeudi juures, läksime just teismelise poja pärast, kes kodus end meie peale välja elas aga olen ka seal käimisest palju abi saanud. Tahaksin need teadmised ja mõtted ka kooli õpetajale edastada aga mulle tundub, et võidelda selle vastu, et kool oma suhtumist ka natuke muudaks, olen jõuetu.
Ma ei teagi, mida ma nüüd siia kirjutades teada tahan. Vist seda, mida ma peaksin tegema, kui õpetaja mulle jälle helistab sellise probleemi pärast ja nii kohutavaid järeldusi mu lapse käitumisest teeb? Ma rääkisin ka selle poisi emaga, kes haiget sai, tema oli palju rahulikum, ütles muidugi, et rääkigu ma sel teemal oma lapsega, et ta ikka teaks, kui suur õnnetus oleks võinud juhtuda aga et ta ei ole meie peale vihane ja et poisid saavad edasi ka normaalselt läbi, st ei ole nad tema teada tülis ja ka minuteada mitte. Ma ei ole veel jõudnud pojaga rääkida, ei tea täpselt, mida ja kuidas talle öelda. Mina ju ei olnud seal, ma ei näinud mis juhtus. Õpetajat häiris veel see, et minu poeg ajab alati kogu süü enda kaelast ära, rääkis küll õpetajale, kuidas see juhtus aga lõpetas jutu, et aga tema ei olnud süüdi. Seda on õpetaja ennegi öelnud. Ühesõnaga olen ma väga õnnetu ja ei tea, mida siis ikkagi tegema peaks.
Üks mure on tegelikult veel. Me kolime suvel linnast maale, 30 km kaugusele praegusest elukohast. Laps tahab jätkata samas koolis, ehk peaks sõitma iga hommik ja õhtu bussi või rongiga kooli ja tagasi. Samas on meie uue kodu ligidal kool olemas, olen selle kooli kohta häid sõnu kuulnud ja arvasin ise ka, et äkki seal oleks tal parem, kuna on väiksemad klassid ja õpetajad saavad natuke individuaalsemalt lastega tegeleda. Laps aga ei taha sellest kuuldagi. Ma saan aru, et tal on sõbrad olulised ja ta ei taha neid kaotada. Samas ei taha ta sinna majja elama ka tulla ja üldse maale elama, see mõte tundub ta jaoks nii jube. Aga see otsus on tehtud ja sinna ei saa enam midagi parata, sellega tuleb leppida. Ent kas peaks veel proovima seda koolivahetuse teemat rääkida või oleks see pigem vastupidi, temale täielik katastroof?
Teismelise lapsega suhtlemine on sageli vanematele tõsiseks väljakutseks, kuidas rääkida/ennast kehtestada nii, et suhe lapsega kahjustada ei saaks ja kontakt säiliks.
Loete ise kaasaegset lastekasvatusteemalist kirjandust (Jesper Juul), ning püüate oma lapsele anda piisavalt otsustusõigust ja vastutust,- milleks üks 12-13 aastane juba teatud määral ka võimeline on,- samas kuulsite õpetajalt etteheiteid, et poeg on agressiivne ja lisaks ähvardab teda matemaatikas puudulik aastahinne.
Teie arusaamad erinevad kooli suhtumistest, kus poistevahelise tüli tagajärgi nähakse äärmuslikult dramaatilistena ning õppimise osas ei taha te last survestada. Olete emana segaduses, kuidas peaksite õpetajaga edaspidi suhtlema, et teada anda oma vajadustest, mõtetest ja tunnetest, kui taas probleemid ilmnevad.
Alustuseks poja hinnetest, - teie olete oma lapse ekspert, ja tunnete teda kõige paremini. Kui näete, et vastutuse andmine oma hinnete ja edasijõudmise eest sobib pojale (ja teile) ning isegi kui aastahinne matemaatikas tuleb "2"ja see ei häiri teid ega last- on asjad korras. Samas võite ikkagi lapsele teada anda, et kuigi te aktsepteerite tema õppimisviisi ja võimeid ja usaldate teda, et ta saab hakkama,- siis julgustage teda ikkagi raskuste ilmnedes, jänni jäädes, teie poole pöörduma. Ta võib, aga ei pea üksi toime tulema (eriti kui ei tulegi…), vanem peab ikkagi vajadusel abi pakkuma, kui näeb, et asjad ei tööta.
Õpetajaga suhtlemisest- nagu iga keerulise vestluse puhul, kus osalejatel tunded üle keevad ja lendama hakkavad süüdistused, vajate te häid suhtlemisoskusi. Olukorras, kus õpetajal on probleem, saate teda vaid aktiivselt kuulata ja niiviisi tema juttu vaid ümber sõnastades aitate teisel maha rahuneda. Alles siis saate võimaluse selgitada oma seisukohti, vajadusel saata ennastkehtestav sõnum. Tõhusatest suhtlemisoskustest saate lugeda:http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/, samuti Thomas Gordon "Tark lapsevanem".
Õpetajat häirib poja suhtlemisviis, -nimetate, et teie kodus ei tee numbrit sellest, kui poeg karjub, sõimab ja on äkilise loomuga. Loodate, et see on vaid teismeea eripära ning sellest kasvatakse välja. Tegelikult tuleb teie lapsele kasuks, kui ta teab, mida tema tegelikult vastuvõetamatu käitumine ka teie, kui ema jaoks tähendab- kui kodu sellele tähelepanu ei pööra , arvab ta, et nii ongi sobilik täiskasvanutega suhelda. Muidugi on mõistlik jääda taolises olukorras rahulikuks, ent toimuva ignoreerimine annab pojale vildaka sõnumi ja käitumismalli. Antud situatsioonis tuleks teil end selgelt väljendada ja ka kehtestada. Taaskord- abi saate, õppides tõhusamaid vanemlikke oskusi.
Mida üks teismeline vajab? Lisan siia mõned artiklite lingid:http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/teismeliste-psuhholoogia/?c_tpl=1114http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/murdeealine-murrab-end-lahti/?c_tpl=1114http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/kristi-raava-intervjuu/?c_tpl=1114
Kindlasti on noore jaoks suur muutus, kui tuleb kooli ja tegelikult ka koduvahetus. Vanemana saate sellest ikka rääkida, õigemini- pakkuda pojale võimaluse oma tunnetest, oma murest rääkida, ehk siis teie roll on olla kuulaja. Kui ta kogeb, et te ei vähenda, ega naeruväärista tema muret, ei anna nõu, ning lubate tal tunda just neid tundeid, nagu ta sel hetkel tunneb, - saab ta oma mõtteid/tundeid turvaliselt ventileerida ning kogemuse- tema ema tõesti armastab teda ja võtab teda sellisena, nagu ta on. See vähendab poja vastupanu ja koostöös saate ehk leida ka olukorrale mõistliku lahenduse.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
