Tere.
Minu suur mure on 5.aastase poisiga lasteaias. Ta on mul väga energiline laps. Oleme käinud psühholoogide juures, hüperaktiivsuse diagnoosi pole pandud. Lasteaias tekib palju konflikte teiste lastega. Löömises, lükkamised. Nüüd on tulnud ka solvumised. Probleem selles, et lapsevanemad kurdavad, et nende lapsed teevad minu lapse käitumist kodus järgi ning, et nende lapsed kannatavad pidevalt minu lapse halvas käitumises. Olen saanud ka päris pahade sõnadega lapsevanema käest pahandada. Olen käinud isegi juhataja jutul. Kodus ta minuga nii ei käitu, kodus on ta mul hea laps, saab palju tähelepanu. Õhtuti käime jalutamas, teeme palju asju koos. Ta teeb palju komplimente, märkab väga palju pisiasju. Isegi seda kui mul on uus riideese või olen tulnud juuksurist. Teeb ka teistele palju komplimente. Kui lasteaias taas midagi juhtunud, siis ta elab seda kodus õhtuti veelkord üle. Ta räägib oma nähtamatu sõbraga päevasest insidendist. Umbes nii, et ma ei tahtnud temale haiget teha, see juhtus kogemata. Ja olen märganud ka seda, et just siis poeg pissib ka voodisse. Ja kui ta minule räägib sellest juhtunust, siis rääkimise ajal oleks tal nagu õhupuudus.
Ma ei tea enam mida teha, kuidas käituda või kelle poole pöörduda. Kardan kõige rohkem oma lapse närvikava pärast.
Olete mures oma lapse käitumise pärast lasteaias, kodus aga samu probleeme ei paista olevat. Kindlasti on vaja nii vanematel kui ka lasteaiaõpetajatel mõista, et mõneti on probleemid, mida te kirjeldate, lasteaia-suhtlemisse sisse kirjutatud. 5-aastane laps alles õpib suhtlema, ta alles omandab teadmisi selle kohta, milline on ta ise ja millised on teised. Selles vanuses on laps enesekeskne, see ei ole pahatahtlik, vaid ealisest ebaküpsusest tulenev. Laps ei tule oma tunnetega toime, ta seisab enda eest sel viisil nagu oskab. Lükkamine ja löömine väljendavad seda, kuidas laps ennast tunneb. Täiskasvanul tuleks siin tegutseda kahel suunal: esiteks, püüda mõista, milline on lapse seesuguse käitumise peidetud sõnum (mis võib puudu olla, mis võib teda häirida, segada, ärevaks teha?), teisalt on kindlasti vaja last õpetada käitumise asemel sõnu kasutama, nt: ma saan aru, et sulle ei meeldinud teise lapse käitumine, kuid kas saaksid seda öelda, selle asemel, et tõugata?
Lapse areng toimub enesekesksuselt teistega arvestamise poole. Tite ümber toimetavad kõik, ja beebi peabki end tundma nagu väike prints/printsess. Ent kui laps on 1-2-3-aastane, on tal endistviisi esiplaanil omad tahtmised, ja laps on väga impulsiivne oma tahtmist nõudma, tahtmise mittetäitumine tundub talle maailma lõpuna ja see on loomulik, kuna tema väike aju neis olukordades lihtsalt kuumeneb üle (see on neurobioloogiliselt tingitud). Laps on impulsiivne, ta ei mõtle, vaid käitub sisemise impulsi ajendil. Laps ei oska kaaluda oma tegevuse võimalikke tagajärgi, seda saab talle tasapisi õpetada.
Kui vanemad seda võimaldavad, siis võib ka 4-5-6aastasele ikka veel tunduda, et kogu maailm ja kõik inimesed tema ümber on loodud vaid selleks, et tema soove täita. Ent täiskasvanud aina kasvava lapse ümber peavad üha rohkem andma lapsele märku, et ta siiski ei ole maailma naba: ka teistel inimestel on omad soovid, tunded ja piirid, ning kui sõnumeid selle kohta antakse mõistvalt, hoolivalt ja järjekindlalt, siis tasapisi hakkab laps aru saama, et elu koosneb suhtlemisest, mis on vastastikune protsess, ja head suhted põhinevad sellel, et me arvestame üksteise tunnete, soovide ja piiridega.
Kuna teiste soovidega arvestamine on tihti seotud enda soovide edasilükkamisega, siis on loomulik, et tekib stressiolukordi, ja laps peab vanema toel õppima toime tulema oma pettumuse, pahameele ja valuga. Sama protsess peaks toimuma ka lasteaias. Last ümbritsevate oluliste täiskasvanute üks oluline ülesanne on õpetada last taluma frustratsiooni, mis paratamatult kuulub paljude eluolukordade juurde. Laps vajab stressiolukorras peegeldavat toetust (jah, ma saan aru, et sulle ei meeldinud minu keeld, ma saan aru, et see võib teha sind pahaseks, kui mina teisiti arvan), ja täiskasvanulikult pandud piiri, mille sõnum on selge: ma mõistan sinu pettumust, kuid jään oma nõudmise juurde, sest mina olen lapsevanem, mina tean, mina vastutan. Lapsel, kelle tundeid on mõistetud, on palju lihtsam muuta oma käitumist ja teha koostööd.
Teie kirjelduse järgi tundub mulle, et ehk peaks täpsemalt uurima neid olukordi, mis tekivad lasteaias, ja kuulama ka oma last tähelepanelikult – on vaja aru saada, milline on lapse mure ja teda aidata. Allapissimine on märk emotsionaalsest toimetulematusest. Mis võib lapse ümbruses ja teda ümbritsevates suhetes olla sellist, mis last sedavõrd häirib? Seda peaks mõtlema nii lasteaia kui ka kodu kontekstis. Aktiivse kuulamise kohta saate lugeda meie kodulehelt KKK alt, ja kuulata last tema mõistmiseks on tingimata vaja.
Kõige enam vajab laps teie mõistmist, toetust ja rahu, ning kindlasti ka eakohaseid piire.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
