6a tütarlapsel diagnoositi hiljuti hüperkineetiline käitumishäire. Eelnevalt olnud lasteaias probleeme, kuna laps ütleb, et ei taha õppida. Nüüd kui õpetaja sai teada lapsele pandud diagnoosist, soovitakse laps kohe rühmast välja tõsta, isegi tasandusõppega lasteaeda suunata. Neuroloogilt jt spetsialistidelt saadud juhenditest lähtuvalt peab laps kindlasti omavanuste lastega edasi liikuma, mitte kollektiivi vahetama ja arengulisest vastab oma eale. Olukord lasteaiaga on päris võimatuks muutunud, kuna lapse terviseandmed on jõudnud juba kogu kollektiivi ja sealt edasi teistele lastevanematele. Minu arvates on selline käitumine lubamatu. Siit ka mureküsimused. Kuidas sellises olukorras käituda, kas järjepidevalt lasteaiale vastu seista lapse ümber paigutamise osas, või on tõesti sellise lapse koht kuskil tasandusrühmas? Mis on sllise diagnoosiga lapse prognoos? Kodus teeb laps hea meelega õppevihikutest ülesandeid ning arengus toimub edasiminek. Loomulikult on meil aeg-ajalt probleeme lapse nõudmiste ja enesekehtestamisega, aga suuremaid häireid kasvatuses pole seni esinenud. Spetsialistide poole sai pöördutud, kuna õpetaja kurtis pidevalt lapse tunnis mitte kaasategemisest ja oma tegevuste korraldamisest. See mõte ei pruugi õige olla, aga ehk ei sobi lihtsalt laps ja too õpetaja (ja tema õppemeetodid).
Olete mures oma tütre ( arvatavasti on ikka jutt teie tütrest) olukorra pärast lasteaias. Küsite, et kui lapsel on käitumishäire ja lasteaed soovitab tungivalt tasandusõppega lasteaeda, siis kas see on ikka lapsele parim variant. Küsite ka käitumishäire prognoosi kohta ning õpetaja ja lapse kontakti kohta.
Prognoosi kohta ei ole võimalik midagi kindlat öelada, sest usutavasti on võimalikud kõik variandid. Käitumishäirete kujunemise osas vaidlevad laste psühhiaatrid, psühholoogid siiani, kas tegu on meie kunstlikust, urbaniseerunud keskkonnast tingitud muutusega laste arengus või on siiski tegu kasvatusliku probleemiga, mis on alguse saanud kusagil 1-3 aastasele lapsele puudulikust või mitteoskuslikust piiride kehtestamisest ja empaatiavõime mittearendamisest. Kuna ei ole selgust häire tekkimise osas, siis ei julge ka parimad spetsialistid välja jagada ennustusi tuleviku teemal. Kindel on see, et positiivne muutus saab tekkida vaid lapsele erilist tähelepanu võimaldades ja samas piire pannes, korduvalt õpetades, eeskuju näidates, kuidas oma emotsioone kontrollida, kuidas frustratsiooniga toime tulla, ilmselt ka kasvatuses teatud muudatusi katsetades. Säärast tähelepanu saab lapsele anda vaid lapsevanem, kes tegitseb n.ö külma pea ja sooja südamega. Soovitaksin teil omis mõttes jätta välja kõik sildistamismaigulised nimetused nagu tasandusrühm ja ehk hetkeks unustada isegi diagnoos, sest ka diagnoos on teatud mõttes sildistamine. Võiks ehk mõelda: See on minu laps. Ta on tark, ilus ja hea. Tal on mingil põhjusel teatud omapärad ja ma teen kõik, et tal oleks vaatamata neile omapäradele kindlustatud hool ja abi minu poolt, et tal elus OK oleks. Niisiis, on tõepoolest ainsaks kriteeriumiks see, mis on lapsele parem. Ka lasteaias peavad õpetajad seisma selle eest, mis on lapsele parim. Samas, kui neid lapsi, kelle huve silmas pidada on rühmas 20, kipub valik keeruline olema. Üldjuhul lähevad lasteaed ja kool edasi n.ö. keskmisele lapsele kohandatud rütmiga. On teatud oskused, mida selles vanuses lapselt oodatakse. Ta peaks tundma rohkem või vähem tähti ja numbreid ja suutma end väljendada ja jutustada üht teist jms. Veelgi olulisem on aga autoriteetidele allumise võime, keskendumisvõime ja teistega läbisaamise oskus. Kui lapsel on viimatinimetatud oskused vähem arenenud, siis jõuga teda selles samas rütmis hoidmine võib teha pigem kahju kui kasu. Laps ei saa nii vajalikku eduelamust ja kui ta pidevalt tunneb, et ta on millegi tõttu teistest nõrgem (või ei saa lihtsalt nii palju tähelepanu kui vajab), siis hakkab ta ise alateadlikult tekitama olukordi, et seda negatiivset tähelepanu saada.
Laps ei väljenda oma pettumust ja stressi sõnadega vaid ta n.ö. käitub selle välja. Tegelikult on ka nii, et laps tajub lausa õhust, kuidas ema/ isa mingitesse olukordadesse suhtuvad ja seda isegi siis, kui seda suhtumist sõnades pole väljendatud. Ja jällegi see taju tekitab pinge ja laps näitab seda mittesobiliku käitumisega. Seepärast soovitan teil aega võtta ja enne otsuse tegemist uue või praeguse lasteaia kasuks astuda läbi sellest uuest lasteaiast. Esialgu võiksite seda teha ilma tütreta. Rääkige sealsete õpetajatega. Rääkige ja väljendage oma muret ja kahtlusi, kas otsus lasteaeda vahetada on ikka õige. Võib olla saate ka piiluda, mis rühmas toimub ja uurida õppeprogrammide kohta. Nii saate kujundada oma arvamuse ja otsustada, kas see on teie lapsele hea variant. Te tunnete oma last kõige paremini ja tajute kõige paremini, mis teie lapsele parim on.
Suhte kohta praeguse lasteaiaõpetajaga on raske midagi arvata. Eks ju täiskasvanudki saavad mõne inimesega parema kontakti ja teisega jälle mitte nii suurepärase. Mõistan, et emana on raske saata oma last lasteaeda või ka esialgu ka kooli, kui ei ole usaldust, et laps on koheldud parimal võimalikul viisil. Kindel on ka see, et väikeseid minitraumasid juhtub meie lastega igapäevaselt. See on pea ainus võimalus, kuidas suurendada lapse psühholoogilist paindlikkust, nii ta areneb. Tugipunkt on ikkagi kodu, kus last aktiivselt kuulatakse ja talle tema mõtteid ja pettumusi ja muid muljeid tagasi peegeldatakse. Aktiivse kuulamise ja ka piiride paneku osas leiate mõtteid meie koduleheküljelt : suhtlemisoskused/ KKK alt.
Soovin teile kõike head!
Postitus muudetud Tiina Teska poolt.
3 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
