HEV õpilane (hariduslike erivajadustega poiss, 2.kl ) pani vahetunni ajal pea õpetaja sülle. Oli nii pikka aega ja vaikselt. HEV koordinaator tuli ning tutvumata olukorraga käratas vihase ja nõudliku häälega kõikide kohalviibivate õpilaste ja õpetajate ees poisile peale, et kool ei ole koht aelemiseks, et ta võib aeleda kodus kui tahab. Lisas, et mingisugune respekt peab kooli suhtes olema. Õpetajale ütles, et see ei ole õpetajale kohane käitumine. Õpetaja vastas, et tema lubas poisil niimoodi olla ning nendel on vastastikune austus üksteise ja kooli suhtes. Et ebamugavat olukorda lõpetada palus õpetaja poisil püsti tõusta, mida poiss ka tegi. Õnneks algas ka tund ning kõik läksid klassidesse.
Õpetaja läks järgmisel päeval HEV koordinaatori juurde ning ütles, et temapoolne õpetajat ja õpilast alandav ning tundeid mitteaktsepteeriv käitumine ei ole tema arvamuse järgi kohane ning palus öelda otse õpetajale, kui on midagi öelda, mitte alandada õpilast ja õpetajat avalikult teiste ees mingeid selgitusi andmata.
Juhtum jõudis kooli juhatajani, kes ütles, et meie koolis ei ole füüsiline kontakt, v a kallistused aktsepteeritud.
Kuidas suhtuda antud olukorda? Mis, kas, millal, millises ulatuses on füüsiline kontakt algklasside lastelga lubatud ja mis, millal, kuidas mitte? Enamus õpetajaid võimaldavad õpilastele lähedast füüsilist kontakti (süles istumine, paitamine, õlale patsutamine, kallistamine jms)
Küsite, kuidas suhtuda olukorda, kus 2. klassi poiss, otsides lähedust ja tähelepanu, pani pea õpetaja sülle. Nii HEV koordinaator kui juhataja mõistsid olukorra kooli seisukohalt hukka.
Minule, kui spetsialistile psühholoogia valdkonnas, ei ole teada ühtegi üldist ega spetsiifilist regulatsiooni, millest antud olukorras üle oleks astutud. Siiski, täpsemalt soovitan juriidilises küsimuses konsulteerida vastava eriala inimesega. Tasuta abi võimalused on nimetatud ka meie koduleheküljel.
Toon ka välja paar vaatenurka, mis minu nägemusel olulised on.
Esiteks. Ideaalis oleks tore, kui täiskasvanud oleksid võimelised tegema eesmärgi nimel koostööd.. Kuigi pea kõik inimesed deklareerivad, et nad on koostööaldis, siis reaalsus nii idülliline ei ole. Siinkohal ei ole halbu ja häid inimesi, aga on lihast ja luust inimesed, kellel kõigil on mingi oma n. ö. masterplaan, mille järg elada. Olukordi tõlgendatakse erinevalt. See sõltub varasemast kogemusest, sellest, kuidas ja mis on tulnud kaasa lapsepõlvekodust. Nii kujunevad meie väärtushinnangud piisake piisakes järel. Näiteks, kuj inimesel on sügavatest väärtushinnagutest lähtuvalt prioriteediks kord, lapsed käituvad koolis viisakalt, aupaklikult jne., siis ükskõik, kui palju kaasaegsed kasvatusteadused ka ei räägiks laste kuulamisest vms. meetodist, ikkagi tuleb kirjeldatud väärtushinnangutega inimestelt esimese reaktsioonina:”Laps peab olema kuulekas ja korralik!” Jah, see võib ühiskonna survel muutuda veidi, kuid jällegi ikka vaid samm sammult. Niiviisi võib inimeste vahel kergesti tekkida olukord, kus diskuteeritakse pealispinna või näilise probleemi üle, aga tegelikult on võitlus palju sügavamal, see toimub erinevate väärtushinnangute vahel. Eks võis ju ka selline pea süllepaneku keelamine olla ajendatud esimesel hetkel nähtamatute ja võib olla ka selle inimese enda jaoks tõlgendamata põhjuste tõttu. Muidugi seda juhul, kui mingit kindlat kirja pandud reeglit ei eksisteeri.
Teiseks. Kui vaadelda situatsiooni lapse huvide seisukohalt, siis tõepoolest, kindlasti tekitas keeld lapsele stressi. Samas on oluline mõista, et laps jälgib täiskasvanuid. Kui täiskasvanu jääb tasakaalukaks (antud juhul siis õpetaja), kui täiskasvanu selgitab lapsele olukorda, kui täiskasvanu kuulab last jne. siis suuremat kahju sellisest situatsioonist lapsele kindlasti ei teki. Laps õpib pigem mõistma, et ilmas ongi erinevad nägemused ja õpib aru saama, mis on tema enda jaoks õige ja hea. . Niisviisi, kui kõrval on tasakaalukas täiskasvanu, suureneb lapse psühholoogiline paindlikkus.
Isiklikult arvan, et kui õpetal jätkub mahti oma õpilastele pühenduda ja kui keegi neist lastest oma sümpaatiat väljendab nii, et juhuslikult on selles ka kehaline kontakt, siis võiks see olla õpetajale pigem komplimendiks.
