Olen väga mures oma 10-aastase lapse käitumise pärast nii koolis kui kodus. Poiss on hooti täiesti kontrollimatu, väga tihti läheb hüsteeriasse(enamasti mõne keelu või käsu peale), on võimeline tund aega järjest täiest kõrist röökima ja asju loopima, koolis on tõsised keskendumishäired, tunnitööd tegemata, ülepäeviti märkused klassikaaslastega kaklemise või õpetaja solvamise kohta. Käitumine on jube nii koolis kui kodus samuti ja see on kestnud juba aastaid (lasteaiast saadik).Ta ei suuda mõista käitumise norme ega saa aru oma käitumise tagajärgedest, samuti süüdistab ta oma halvas käitumises kogu aeg teisi. Ka meie omavaheline suhe lapsega on väga halb. Kuna see igapäevane võitlemine ja tülitsemine on närvid viimse piirini viinud, siis olen ka ise väga kergesti ägestuv. Tunnen tihti süümepiinu,et ei suuda lapsega rahulikult probleemidest rääkida vaid lähen endast välja ja kogu vestlus lõpeb tihtipeale suure karjumise ja sõimamisega. Olen juba mõelnud ise ka psühholoogi juurde minna, ehk kuluksid lisaks nõuannetele ka rahustid ära.
Lapsega olen arsti juures käinud. ATH on poisil diagnoositud Tartu lastepsühhiaatri poolt juba enne kooliminekut, samuti on ta saanud ühe aasta koolipikendust. Toona mingeid ravimeid välja ei kirjutatud, öeldi, et ei ole asi nii hull. Hiljuti käisime ka psühholoogi juures, kes soovitas lugeda ühte lastekasvatusteemalist raamatut ja teha käitumistabelit (hea käitumise eest mingi aja jooksul auhind). Ei ole aidanud ei üks ei teine.
Nii et olengi nüüd juba täiesti meeleheitel, aastatepikkune kannatus hakkab katkema ja mul on tõsine hirm, mis saab veel tulevikus. Pean ise selle halva käitumise kõige suuremaks põhjuseks just meie omavahelisi halbu suhteid, mis koos ATH-ga asja veel hullemaks teeb, aga ei ole endal enam jõudu ega oskusi asja parandada.
Nii küsingi, et kust otsast peaksin hakkama nüüd seda sasipundart lahti arutama või kuhu pöörduma veelkord, et saaks asjad koolis ja kodus korda. Mina emana tunnen ennast täiesti läbikukkununa ja õnnetuna, ja õnnetu on ju ka laps.
Elu koos kümneaastase ath-diagnoosi saanud lapsega ei ole kindlasti kerge, pigem on see perele ja kõigile teistele suureks väljakutseks.
Teie kirjelduste järgi on lapse probleemid aastatega vaid süvenenud ning tunnete end viimase piirini viiduna, kuna tajute, et ei tule enam olukorraga toime.
On täiesti hädavajalik, et tegeleksite iseenda toetamisega! Kui teie lagunete vanemana ära, muutub ath-lapse maailm kaoseks. See, mida ta vajab, on selge ja rahulik täiskasvanu. Seda saate talle pakkuda aga siis, kui teie "tass on täis". Kindlasti võiks teile olla abiks osalemine ath-laste vanemate tugirühmas (kui te juba taolises ei osale), kus käsitletakse korra kuus olulisi teemasid spetsialistide vahendusel ning koos teiste vanematega, kel sarnased mured, saate üksteist nõustada ja jõustada. Sellised on olemas paljudes Eesti linnades, vaadake näiteks Tartu kohta: http://www.ath.ee/est/abi/tugiryhm/tartutugi
Kui tunnete, et vajate abi väljastpoolt, on hea mõte minna psühholoogi vastuvõtule. Oma mõtete-tunnete-olukorra ventileerimine on maandava toimega ning koostöös leiate ka ideid, kuidas edasi toimetada, nii et tulete oma emotsioonide haldamisega paremini toime ja saate selle läbi olla piisavalt hea ema oma pojale.
Kuidas oma lapsega rääkida nii, et see ei läheks vastastikuseks süüdistamiseks ja karjumiseks?Soovitaksin teil vanemana lapsele oma vajadustest/soovidest/ettepanekutest rääkides kasutada mina-sõnumeid, nende kaudu saate anda lapsele teada ka teid häirinud käitumisest (kehtestate ennast mittesüüdistaval moel). Kirjeldage nähtut, mis kahju vanemana saite ja mis tundeid see teis tekitas. Selleks, et teie kehtestamine ka toimiks, olge valmis nüüd kuulama last- mis iganes ta vastab või emotsioone ta kehakeel väljendab- peegeldage see talle sõnumina tagasi. Koostööd saavad teha vaid inimesed, kes teineteist austavad ja teineteise ärakuulamine on selle kohta selge tõend. Vanemana võiks olla lapse koostööle saamine just see meetod/viis, mis aitab ettetulevaid probleeme parimal moel lahendada. Kui lapse tunded/sõnum tagasi peegeldatud, saate taaskord edastada oma mina-sõnumi (teil on vajadus, teie seisate oma õiguste eest) ja taoline kehtestamine-kuulamine toimub niikaua, kuni laps on rahunenud ja valmis teiega koostööd tegema. Küsige- mis me nüüd teeme, mõtleme koos, kuidas seda muret lahendada?!
Leian, et suhtlemine ja enda vajaduste ja mure väljendamine ausalt ja teist süüdistamata läbi mina-keele - koostööle kutsudes- on kindlasti tõhusam viis kui aastaid kestnud igapäevane riidlemine, näägutamine või karistamine. Oma kirjas toote välja, et olete väsinud riidlemast ning tunnete ennast lausa meeleheitel olevat. Ilmselgelt tunnete ennast halvasti, selges mina-keeles oma vajadustes edastamine võiks olla alternatiiv ja teid toetav. Mina-keele ja teiste tõhusate vanemlike suhtlemisoskuste kohta saate lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Olge valmis, et see võtab aega ja nõuab järjepidevust ja meelekindlust vanematelt ja kõikidelt teistelt täiskasvanutelt, kes lapsega toimetavad. Alati põhjendada ja selgitada, miks mingi käitumine ei ole aktsepteeritav ja millist käitumist selle asemel oodatakse.
Oodatava käitumise lisamine annab lapsele selged suunised- võimalik, et ta ei tea/ei tunneta, mis tagajärjed/mõju käitumisel võivad olla ja seetõttu on talle abistav, kui lisate oma mina-sõnumile käitumise positiivse alternatiivi. Mis siis, et tegu on 10-aastase lapsega.
Lisan siia ka kaks raamatut, mis võiksid olla abiks: Malle Roomeldi jt. "Hüperaktiivne laps. Abiks lapsevanematele ja pedagoogidele", TÜ kirjastus, 2003; Joanne Steer, Kate Horstman "Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega laste ja noorte abistamine õppetöös", Kirjastus Kunst, 2011.
Võimalik, et teil tuleks ikkagi lapsega uuesti ka psühhiaatri konsultatsioonile minna, - kõikide koostöös (vanemad, psühhiaater, psühholoog, õpetajad, tugigrupp) on parim võimalus oma last toetada tema eripäras ning ka ise vanemana ellu jääda.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
