Mure on pea 13 aastase poja pärast, kellel on koolis probleemid. Paar päeva tagasi helistas klassijuhataja, kes sõna otseses mõttes süüdistas mind, et ma ei saa oma lapsest jagu, et mu laps on mulle pähe istunud ja et mina pean nüüd midagi ette võtma, et asjad muutuksid.
Probleemiks oli näiteks see, et minu poiss meelitab teisi tunnist ära, oli vaja minna matemaatika järelvastamisse aga minu laps oli teistele öelnud, et ärge teie ka minge, ise ka ei viitsinud minna ja valetas klassijuhatajale nagu mina oleks talle samaks ajaks mingid plaanid teinud. Ühesõnaga minu laps meelitab teisi halvale teele.
Õpetaja ütleb, et mu poiss ei võta kunagi ühtegi süüd omaks, et kui teised tunnistavad enda süüd, siis tema mitte, ajab tagasi kuigi ka teised sealsamas ütlevad, et oli ju küll nii, mis sa ajad tagasi.
Kolmandaks on probleem matemaatikaga, see on tal 2 seis ja ta ei ole suutnud seda ära parandada. Kodus ta väga ei õpi tunniks, iga päev ütleb, et viiest ülesandest ühte või kahte ei osanud. Kui proovime koos vaadata, saab vihaseks ja ütleb, et ta ei taha meiega õppida, et koolis õpetaja oskab paremini seletada. Minu mees (ei ole lapse isa) oskab ka hästi seletada ja ei ole nii, et oleks alati mingi tüli tulnud, et ta sellepärast ei taha. Minule jääb mulje, et ta tahab õppimisele võimalikult vähe aega kulutada, tal on suhtumine, et kõike saab alati järele vastata. Ja seda ta teebki, veerandi lõpp on alati üks järelevastamise laviin. Paljudes teistes ainetes on negatiivsed hinded saadud hooletusest, tegemata töödest, unustatud asjadest. Ja siis on jälle see vabandus, et kõike saab parandada.
Samas on aineid, mis talle meeldivad, nagu võõrkeeled, ja seal tal läheb hästi. Matemaatikaga on tal ka varasematel aastatel raskusi olnud, talle ei ole õpetajad ka meeldinud, nendeks on ranged vanemad naisõpetajad, kellega ilmselt ka läbisaamine pole hea.
Olen koolis käinud, klassijuhataja on mures ja arvab, et ma olen poissi liiga hellitanud, järele andnud, et ma peaksin hoopis teda karistama, võtma ära telefoni, taskuraha, ähvardama....Loosse on kaasatud ka lapse isa, kes hetkel elab välismaal ja suhtlevad kord nädalas telefonitsi. Isa siis uurib ja küsib, kas tegi tööd järgi, kas käitub korralikult jne. Laps nagu pelgaks teda, on hästi napisõaline, kuulab ära ja ütleb "jah" ja "hästi" vastu ja kõik.
Ma ei tea, mis seisukohta võtta. Kas ma peaksin rohkem tema õppimisse sekkuma, teda sundima õppima rohkem? Ta teeb seda tavaliselt õhtul, oma toas, telekas mängib. Kui ma lähen ja palun teleka kinni panna, on see varsti jälle lahti. Või on ta telefonis, ütleb, et puhkab vahepeal. Seega palju segavaid faktoreid. Samas ei saa ta ka kuskil mujal õppida, kuna peres on ka kaks väiksemat last, 2 aastane ja teine 5 kuune. Nende läheduses ta jälle ei saa õppida, kuna need teda segavad.
Kokkupepetest oleme palju rääkinud, nendest ta kinni ei pea. Mõnedest küll peab aga enamus asju, mida me oleme koos kokku leppinud, ta eirab. Kui püüame pärast selgusele saada, miks ta nii teeb, ütleb, "ma ei tea". Rääkida on raske temaga, sest ta läheb nii kergesti närvi, kui midagi ei meeldi, kui talle tundub, et me õiendame, siis hakkab lausa röökima, asju lõhkuma. Meie aga ei taha seda, et ta pisemate nähes seda teeb. Seega oleme nüüd võtnudki seisukoha, et kui näeme, et on teema, mis talle ei meeldi, me ei puudutagi seda siis enam. Et säästa kõigi närve. Aga on see siis õige? Näiteks tema segamini tuba. Kord nädalas on tal koristuspäev. Tihti aga tuleb sellest tüli sest ta ei tee seda ikkagi korda. Nüüd me oleme siis lihtsalt käega löönud, et elagu siis oma seapesas. On see lahendus?
Ma olen siia enne ka kirjutanud ja saanud nö väljavõtteid Jesper Juuli raamatust, a la minge kohvikusse ja rääkige, saatke enne e-kiri oma mõtetega jne. Ma olen isegi saanud temaga nö jutule aga see on vaid selleks üheks korraks. Järgmisel hetkel ta jätab ikka oma asjad tegemata.
Ma saan aru, et niimoodi kirja teel ja kõiki tagamaid teadmata on raske soovitusi anda. Aga ma ei tea tõesti enam, mida temaga teha. Kõik vaatavad ju minu otsa, et mina olen poisi käest ära lasknud, et temast kasvab pätt, et ta hakkab veel rohkem kodus märatsema, et ta hakkab koolist puuduma jne. Mina ei usu seda! Mina näen temas palju head ja ta on mulle väga kallis! Ometi on mul tunne, et mind sunnitakse tegema asju, mis ei vasta minu põhimõtetele. Nagu see iga asja eest karistamine, asjade ära võtmine, millegagi koguaeg ähvardamine. Ma näen ju, et see ei tööta. Aga koolile seda selgeks ei tee. Kahjuks ei ole laps nõus ka kooli vahetama, paneks ta hea meelega kuhugi, kus on natuke individuaalsem lähenemine, kus ei ole hinnetele orienteeritud suhtumine, kus lastakse lapsel olla tema ise. Aga nagu ma ütlesin, laps ei taha sellest kuuldagi.
Ütlesin klassijuhatajale lõpuks, et me laseme lapsel ise otsustada, kui ta tahab veerandiks "2" saada, siis las saab. Kui ta näeb, et sellest midagi ei juhtu, suvetööle ei jää, mingit nö tagajärge pole, siis tundub, et ta ei hakkagi pingutama. Aga me peame laskma tal ise valida, kas ta tahab niimoodi edasi või võtab end kokku. Pakkusin lapsele välja, et võtame eraõpetaja, kes mate tunde annab. Ei taha. Psühholoogi juurde minekust ei taha ka midagi kuulda. Ma ei saa ju vägisi last viia sinna, kuhu ta ei taha. Või saan?
Ma tunnen end täiesti nurka aetuna, juhe on nii koos. Kaks väiksemat võtavad kogu mu aja, õhtuti on mehest palju abi aga ta on vahel ära, reisil, siis ei jää mul üldse suurma jaoks aega...lapsehoidjat väiksematele ka pole praegu võtta, ja no 5 kuusele nagu ei tahaks ka...
Kas nii suurt poissi nagu 13 aastane, on üldse võimalik veel päästa? Tal on madal enesehinnang ka, seda on materdatud ka esimesest klassist peale, kui oli õpetaja, kes poisse vihkas. Nüüd ma maadlen sellega ja pean suutma tema enesehinnangut tõsta. On see võimalik? Ma tean, et peab leidma midagi positiivset iga päev ja talle seda ütlema, kas sellest piisab? Või ongi juba hilja ja enam muuta ei saa midagi?
|
