Meie koolis nõutakse seletuskirja lastelt, kui nad on millegiga hakkama saanud.Isegi kui laps ei ole pikkaspäevas ja käib sellel ajal poes.Mina arvan,et kui laps on vaevalt seitsme aastane mis seletuskirja nii pisike kirjutab, aga pannakse valge paber ette ja sinna ei tule muud kui pisarad tema silmist.Kas see ei ole lapse hinge elu rikkumine ja lapse stressi tekitamine.Mis kasu nad sellest kirjast saavad.Mida teha kas põõrduda kooli enda poole või hoida see enesesse, kui laps tuleb nutes koju ja emme on jälle see kes lohutab teda.On nende õpetajatel alles see stagnaaeg hinges,ma mäletan,et meie ajal nõuti ka mingit kirja.Minu arust on vanemad selleks,et lapsele selgeks teha mis on hea ja mis ei.Õpetajad kirjutagu päeviku märkus.Muidugi seda seletuskirja nõutakse kõigilt oled sa väike või suur.Tervitades lapsevanem.
7-aastane on tõesti liiga väike, et kirjutada seletuskirja. Tegu peaks olema 1kl lapsega, kes ei pea oskama korralikult kirjutada.
Soovitaksin ühendust võtta kohaliku haridusametiga - uurige, kas see on normaalne.
Annan teile au, et kiri kirjutatud väga neutraalsel toonil, mitte süüdistustega. Just nii on lootust, et leiate kõikidele pooltele sobiva lahenduse.
Lapsele selgitage, et pikapäevarühmas olles küsigu õpetajalt, kui tahab minna kuskile eemale. Õpetaja vastutab seal laste eest ja muidugi tekib temal probleeme, kui lapsed pilla-palla. Ise tean juhust, kus pikapäevalapsed läksid varem bussi ootama. Õpetaja isegi lubas - maakoht, ei mdiagi hullu. Asjaolude kokkusattumisel istusid need 3 tüdrukut põllunurga peale (umb 7-8m teest) raamatuid lugema ja veidi aja pärast tuli bussi asemel veoauto, mille roolis purjus juht. Üks neist tüdrukutest ei jõudnudki kunagi enam koju... Muidugi oli õpetajal paha olla, kuigi tema süüdi ei olnud...
Ilmselt on õpetajal oma ettekujutus sellest, mida nii väikese lapse seletuskirja kirjutamine annab. Vaevalt sealt eriti arusaadavat seletust teole tuleb. Võib olla tahab õpetaja tekitada lastes ebameeldiva tunde seoses eksimusega ja sellega vältida järgmisi selliseid käitumisi. Kui teile lapsevanemana tundub õpetaja selline nõudmine ülekohtune, siis minge ja rääkige temaga. Pole mõtet minna kuhugi "kõrgele" aru pärima, vaid ikka kohapeale. Väljendage, mida tunnete, kui kuulete seletuskirja kirjutamisest. Nt. nii:"tunnen end ( vihasena/õnnetuna/ kurvana jne), kui laps tuleb koolist ja räägib kui õnnetu ta oli, kui pidi seletuskirja kirjutama. Ma arvan, et ta on veel liiga väike, et midagi mõistlikku kirjutada. Ma sooviksin aru saada, mis eesmärgiga te tal seletust kirjutada palute." Vestlusele tuleks minna ikkagi mõttega asju selgeks rääkida, mitte õpetajat süüdistada valedes kasvatusvõtetes.
Võite ka väljendada oma soovi, et õpetaja kirjutaks märkuse lapsele päevikusse ja siis teie ise vestlete lapsega. ( paljudele lastevanematele jälle ei meeldi, et õpetajad kirjutavad märkusi). Soovitan kindlasti minna õpetajaga rääkima. Eesmärgiks võtke koostöö õpetajaga, sest ainult see tagab, et lapsel on koolis hea olla ja ta õpib nii nagu suudab.
Sinu kirjast loen välja pettumust. Õpetaja ei talita sinu arvates õigesti. Ja oled üsnagi kindel ,et sinu arvamus on õigem kui õpetajal. Õpetajaga sa rääkinud ei ole. Sinu arvamus on kujunenud lapse jutu põhjal. Aga laps näeb asja oma silmadega. Räägi õpetajaga. Soovitan mitte minna õpetajat õpetama, kuidas peaks, vaid räägi just nii nagu õpetas sind nõustaja. Selgita asjalood ära ja tule kirjuta meilegi ,mis asjast sai.
Ise arvan, et I klassi laps suudab küll seletuskirja kirjutada. Ta ei pea ju kirjutama mitme lehekülje pikkust esseed. Piisab paarist lausest. Tõenäoliselt on selline seletuskirja kirjutamine teie koolis kasutatav karistusvahend. Ja eesmärgiks on see, et laps täidaks kooli reegleid. Mitte lapse kiusamine. Ja õpetajale ütle kindlasti ,et soovid märkust päevikusse. Väga palju on vanemaid, kes märkuse peale telefoni haaravad ja õpetaja peale oma viha välja elavad.
Kõige pealt küsimus marikilule"Kas teil endal on ültse last" ja kui on siis ma arvan,et sa ei armasta oma last mitte südamest,sest kui sa armastaksid teda südamest siis sa ei räägiks sedasi.Esimese klassi laps ei ole mingi seletuskirja kirjutaja,kui sa nii arvad siis on see sinu enda teha.Kui ta on suutelinegi seda kirjutama siis mul küll ei oleks südand selleks. Igal ühel oma arvamus, kuida keegi seda oma vaatevinklist vaatab.Pettumus on mul küll,sest ma olen õpetajaga või õigemini olin sina peal ja ta oleks mulle võinud helistada "aga ei".Rääkisime oma sotid juba selgeks aga kui ma arvasin,et kõik on selge siis juhtus see,et ma võtsin oma lapse sellest koolist ära...Miks? Ma arvan,et ma ei ole esimene ega viimane kes õpetajate pärast oma last viib teise kooli.Oma lapsi ma armastan väga aga esirindele ma neid ka just ei too,tean oma laste vigu ja arvestan täitsa sellega.Alati kuulan ära nii õpetaja kui ka lapse varjandi.(ka lasteaia kasvatajad)Kunagi ei arvesta ainult lapse ütlemistega. Loomulikult pole mu laps kulla tükk aga ta on minu laps ja ma ei saa näha, et ta valab võõraste päras pisaraid ja kui ta kinnitab,pisar silmis,et ta ei ole seda teinud.Iga ema tunneb oma last kõige paremini kuna ta valetab ja kuna mitte.Tervitusi kõigi laste vanematele ja olge tugevad muidu te ei jaksa elus nii mõndagi vastu pidada.Jääge rahulikuks ka siis kui arvate,et nüüd on kõik läbi ja te ei suuda enam.Aga alati on tunneli lõpus valgus.Kallistage oma lapsi, nad vajavad seda nii väga.
jne), kui laps tuleb koolist ja räägib kui õnnetu ta oli, kui pidi seletuskirja kirjutama. Ma arvan, et ta on veel liiga väike, et midagi mõistlikku kirjutada. Ma sooviksin aru saada, mis eesmärgiga te tal seletust kirjutada palute." Vestlusele tuleks minna ikkagi mõttega asju selgeks rääkida, mitte õpetajat süüdistada valedes kasvatusvõtetes. 