Tere,
minu poeg õpib 5.klassis (11 aastane/ 164cm pikk ja ~58kg). Õppimine on hindeliste näitajate poolest suurepärane, kõik hinded viied. Selle õppeaasta algusest tänaseni on aga negatiivsete märkuste arv järjest kasvav : ei oska käituda kontserdil, ajab pidevalt kaasõpilastega juttu ja segab tundi, lahkus tunnist enne kella, õppevahendid puudusid jne.
Vaba aega sisustab poisil sport. Ta purjetab ja külmal ajal tähendab see kahel korral nädalas ujulatrenni, välitreening/jalgpall (talvel uisutamine, suusatamine) + teooriatund purjetamisest + jõusaalitreening. Kohustusena on ta omal soovil toimetamas ka matemaatikaringides (kahes koolis) + multimeediaring. Sellest hoolimata on lapsel suht palju vaba aega, et lõõgastuda.
Viimasel ajal on muret tema kurtmistega kehaliste hädade üle. Enne trenni hakkab jalg valutama (vahest kohe lonkamiseni välja), siis pitsitab ja valutab igast võimalikust kohast. Koolis, kehalise tunnis on lasknud end kooliõe juurde viia, küll sõrmenikastuse (sõrm seoti lausa kapitaalselt sidemetesse ja toestati), hingamisraskusega, pitsitusega rinnus. Hiljem siiski on see kiiresti üle läinud ja ei ole vajadust kellegi poole enam pöörduda. Häda läheb seda kiiremini üle, mida põnevam meelelahutus ootamas on.
Tõsiselt haige on poiss olnud paaril korral: tuulerõuged palavikuga, lasteaia ajal ja palavikuga külmetus esimeses klassis. Ühesõnaga, terve ja tugev noormees. Nüüd siis kisub asi veidraks - põdur ja väeti.
Hommikuti kooli sõites kurdab juba viimased paar nädalat isale kui halb tal koolile lähenedes juba hakkab, et järsku võiks täna koju jääda jne. Kui palume rääkida, mis põhjusel ta kurdab. Põhjuseks toob: koolis on nii mõttetu ja igav.
Küsiksingi nõu, et kuidas sellist last aidata? Kas tegemist on teatud sorti puberteediga, mis siis lõpuks on tee meie lapseni leidnud või mis?
Lasteaiaealisena avaldus poisil tugev stress aasta lõpus, leevendust sai ta erinevatest teraapiatest lastepsühholoogi visiitidel (Tallinna Perekeskuses käisime). Kas peaksime leidma taas tee psühholoogi juurde, kellele oleks tal hea oma võimalikest muredest, muutustest endas rääkida?
Teie poeg on olnud kohusetundlik, tark, tugev ja terve ning teis tekitab arusaamatust, miks hakkavad sagenema füüsilised kaebused, väiksemad traumad, õpetajate poolsed märkused käitumise kohta jne. Üks võimalik põhjus võib olla päris füüsiline – kiiresti kasvav organism võibki põhjustada valusid ja ebamugavust, kuna organid kasvavad erineva kiirusega. Kuna poiss käib regulaarselt trennis, siis võiks treeneriga arutada, kas oleks vaja arstlikku kontrolli teha. Paljud kiiresti kasvavad sportlikud noormehed käivad regulaarselt arsti juures, et koormus oleks vastavuses hetke võimetega.
Teise põhjusena võib olla muidugi ka psühholoogiline arenguline protsess. Teismeeas on vaja lastel hakata oma vanematest eralduma. Eraldumine tähendab seda, et laps/noor hakkab rohkem tajuma oma isiklikke eelistusi, väärtusi, vajadusi ning nende eest vastavalt võimalustele ka seisma. Psüühilised muutused tekitavad noortes segadust ning sellest tulenevad ka tujumuutused ning võimetus keskenduda kohustustele nii nagu enne. Teismelise iga on noortele päris suuri väljakutseid esitav aeg. On loomulik, et käitumine ja eelistused muutuvad. Vahel on vaja noortel vastu seista sellele, mida vanemad või õpetajad nõuavad. Kui vanemate ja õpetajate suhtumine on mõistev ja piisaval määral ka paindlik, siis ei ole ka teismelistel põhjust nii kõvasti hakata trotsima. Teismelistel on vaja tunda, et nende piiridesse suhtutakse austusega, siis õpivad nad ka täiskasvanute piire austama. Koolis ei ole tihti õpetajatel aega või oskust kuulata õpilase tegelikke mõtteid ja vajadusi ja see võib teismelistes tekitada trotsi alluda reeglitele.
Kolmanda põhjusena võib olla stressi tekitav olukord koolis või kodus. Tasub rääkida klassijuhatajaga ja uurida, kuidas tema olukorda näeb. Kas klassis on kiusamist või õpilaste omavahelist võimuvõitlust? Kas on toimunud mingeid olulisi muutusi – uued õpetajad, õpilased jne. Kas on kodus mingeid muutusi, pingeid, stressi vanematel?
Võite mõelda, kui palju pühendate te igapäevaselt aega lihtsalt poja kuulamisele? Kas ta saab rääkida oma rõõmudest ja muredest nii, et keegi ei anna oma hinnangut nende teemade osas. Kui õpetaja kirjutab märkuse, kas on keegi, kes kuulab ka poisi seisukoha ilma hinnanguteta ära. Vahel on ka nii, et kui emotsioonid ei leia väljapääsu sõnade kaudu, siis hakkavadki erinevad kehaosad valutama või juhtuma traumad. Kui rääkimata emotsioonid on sees, siis on ka loomulik, et ununevad asjad ning kohustustele on raske keskenduda. Võite proovida suurendada lihtsalt kuulamise aega. Isegi kui jutud on täiskasvanu arvates sisutud või vale hoiakuga, siis lapsel on seda kuulamist ja aktsepteerimist väga vaja. Sisu ja täiskasvanulik arukus tuleb aastatega ja omas tempos.
Tundes ja jälgides oma last saate ise teha järeldusi, millest võivad olla tingitud muutused just teie lapse puhul. Põhjuseid võib olla ka mitu. Aktiivset ja toetavat kuulamist (ilma hinnanguteta) soovitan aga igal juhul, sest vastasel korral lõpetavad teismelised ühel hetkel vanematega rääkimise ning jäävad oma probleemide ja muredega üksi või paremal juhul vaid sõprade seltsi. Tegelikult on neil aga vaja ka vanemate mõistmist, toetust ja piire. Kui tunnete, et teil endal on mingil põhjusel keeruline poega lihtsalt kuulata, siis võite käia mõned korrad perenõustaja vastuvõtul, et ta aitaks teil rääkida ja mõistmist suurendada. Kui pojal on head kogemused psühholoogi juures käimisest, siis võib loomulikult ka seda jätkata. Spetsialisti abi ei pea kasutama ainult siis, kui asjad on juba väga halvasti. Toetust väärivad kõik, ka selleks et ennetada suuremaid probleeme.
Kuulamise kohta võite lugeda ülevaatlikult meie kodulehelt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/. Lisaks Gordoni raamatule „Tark lapsevanem“ soovitan ka Faberi ja Mazlishi raamatut „Kuidas rääkida lastega nii, et nad õpiksid kodus ja koolis“.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
