tere, mul on selline mure, et minu 3 aastane poeg on esimest aastat lasteaias, algul läks küll natuke tagasihoidlikult kuid konkreetset protesti pole olnud.
Laps on käinud tänaseks 3 kuud lasteaias ja üldiselt 4 päeva nädalas.
Paaril viimasel päeval on laps hakanud muret kurtma, et ta igatseb mind ja tahab mind ja ei taha, et ma lasteaiast ära läheksin. Lähme sinna rõõmuga, aga riietusruumis kisub nutule. Nüüd ta ongi sinna 2 hommikut jäänud nuttes ja minu jaoks on see kõige kohutavam tunne üldse. Ma olen emotsionaalselt väga nõrk ja pärast seda emotsinaalset traumat jäin ma ka kohe haigeks. Üldiselt ma olen tugeva tervisega, aga kohe kui mul on mure siis tekib palavik- see on juba väiksest peale nii.
Probleem ei ole selles, et ma jään haigeks alati kui lapsel on mure, vaid selles, et ma lihtsalt ei suuda teda sinna jätta nii. Ma saan aru, et kui ma ta sinna juba viinud olen siis ma ei saa teda riietusruumist ju uuesti koju viia.
Õhtul järgi minnes on laps alati rõõmus ja õpetajad ka kiidavad, et laps on muutunud julgemaks ja seltsivamaks. Arutasime õpetajaga ja ma tegin lapsele vaba nädala (kuna ise olen ju haige nagunii). Nüüd on aeg sealmaal, et laps peaks minema lasteaeda, aga ta ikka ei taha minna. Ta ütleb, et igatseb oma sõpru, aga samas ütleb, et ta ju hakkab seal igatsema mind.
Ma üritan teha aktiivset kuulamist ja peegeldan tema tundeid, aga ikka me ei jõua kuidagi enam kokkuleppele.
Mul on teda väga väga raske sinna õnnetuna jätta. See on praktiliselt võimatu, aga olen siiani hakkama saanud. Aga ma ei taha tunda enam seda tunnet, ma ei taha, et ta arvaks, et ma ei hooli temast ja jätan ta õnnetuna sinna. See on mulle väga raske. Oma negatiivseid tunded olen omaarust suutnud ilusti varjata ning räägin lasteaiast alati hästi ja olen positiivsel lainel. Samas on võimalik, et ta tajub mu emotsionaalset kokkulangemist.
Seega ma palun nõu kuidas jääda ise tugevaks ning kuidas ta ikkagi rõõmsana sinna jätta?
On väga mõistetav, et nutva lapse lasteaeda jätmine on teile endale emotsionaalselt raske. Seda enam, kui oletegi väga tundlik. Nagu oma kirjas mainite, siis on tõesti nii, et lapsed tunnetavad väga hästi seda, kui emad on mures, hirmul, ärevad jne. Kuigi olete püüdnud lasteaiast vaid positiivselt rääkida, võib laps siiski tajuda ka seda, mida püüate varjata. Mida selle teadmisega peale hakata? See oleks teile endale mõtlemiseks, kuidas saaksite eelkõige ise uskuda, et laps saab seal hakkama, et tal on seal tore. Loomulikult saaksite nii suhtuda, kui laps jääks hommikuti rõõmsalt lasteaaeda. Kuid kas usute, et lapse kindlustunne oleneb paljuski sellest, kas ta muretseb teie tunnete pärast. Küsitegi oma kirjas, kuidas ise jääda tugevaks. Raske on pakkuda kindalt toimivat retsepti, kuid hea on siiski iseendas leida üles see, mille pärast muretsete. Lapsele ju seal meeldib, tal on seal sõbrad, õpetajad kiidavad ja annavad tagasidet, see on olnud ju julgustuv. Kui praegu on lapse jaoks kõige keerulisem toime tulla igatsusega teie järele, siis võib oletada nagu oleks lapses omamoodi lojaalsuskonflikt – kui ta igatseb sõprade järele ja on lasteaias rõõmus, siis reedaks ta nagu teid, sest teie olete ju see, kellega ta ihkab koos olla. Vahel võib näida nii, et ei saa korraga igatseda mitut inimest. See on mõtlemiseks ka teile – kas olete valmis leppima sellega, et teile nii kallis laps on rõõmus kuskil mujal ja ilma teieta?
Parim mida teha saategi, on rõõmustada temaga koos selle üle, mis tal lasteaias toredat on, võimaldada tal väljendada oma elamusi, sh ka igatsust ja anda teada, et mõistate. See ei pruugigi tähendada, et peate nüüd midagi erilist kokku leppima. Küsimus teile endale on veel see, kas tahaksite ise temaga rohkem koos olla ja kas peate seda võimalikuks. Laps ei peakski seda otsustama, see ju suuresti oleneb teist, kas saate lapsele vahel varem järgi minna, kas saate hommikuti temaga lasteaias mõnda aega koos olla jne. Kui laps tunnetab, et te kahtlete, olete ebakindel, kas minna või mitte minna lasteaeda, jätta laps lasteaeda või viia tagasi koju jne., siis see võimaldab ka temal kaubelda. Niisiis, püüdke olla konkreetne, otsustav, kuid kindlasti jätkuvalt sõbralik ja empaatiline lapse tunnete suhtes. Mõelge kindlasati ka laiemalt sellele, mida ise vajate, et end hästi tunda ja vähem muretseda, kuidas rohkem rõõme kogeda.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
