Tere!
Mul on selline mure, et olen pojaga õppinud esimesest klassist peale. Lootsin, et nüüd, mil ta läheb 4. klassi, hakkab ka ise midagi tegema. Ta võtab asjad lauale, loeb korraks midagi läbi ja siis ütleb, et tema ei saa aru ega oska. Kusjuures ma tean, et kui ma olen ta kõrval ja lasen tal lugeda valjult ja siis küsin küsimusi, siis ta saab aru ja mäletab. Ma tahaksin nii väga ka endale vaba aega, aga kuna 4. klassis on kodutööd nii palju ja asjad on nii rasked töövihikutes ja õpikutes, siis mu kogu õhtune aeg lähebki selleks, et temaga õppida. Lisaks sellele on ta viimasel ajal hakanud saama halvemaid hindeid, kuigi me õpime kodus kõik selgeks ju...
Palun aidake, kuidas käituda. Olen temaga karm ja karjumise peale hakkab ta õppima, kuid siiski hinded paremaks ei muutu... Ma ei tea, milles asi..
Olete mures poja õppimise pärast.
Üldisemalt ongi nii, et esimesest kuni neljanda klassini on vanemate ülesanne õpetada last õppima, pärast seda peaks see, kuidas õppimine käib, olema enamvähem selge. Mis muidugi ei tähenda, et laps ei võiks vanemate poole pöörduda abi saamiseks, kui midagi on mõistetamatut, vahel ongi ülesanded õpikus-töövihikus keerukalt sõnastatud, ja vahel on ju toregi, kui laps vanemale näiteks mingit juttu ette loeb – harjutab lugemist ja on ühtlasi ka vanemaga samas vaimses ruumis.
Ühelt poolt on hinnete halvenemine 4.-5. klassis ealine iseärasus. Lastel algab just selle aja paiku (eel)puberteet, see on seotud algavate suurte hormonaalsete muutustega lapse kehas, ja loomulikult mõjutab see nii mõtlemist, tundmist kui tegutsemist. Just oma tunnetega hakkamasaamine on ses arengujärgus lapsele raske, ja see mõjutab otseselt õppimist.
Kui emotsioonid on n-ö üleval, siis ei tulegi õppimisest midagi välja, sest aju need osad, mis tegelevad õppimisega, on mitmetest tunnetest üleujutatud – laps ei suuda ses olukorras selgelt mõelda. Kõige paremad õppimistingimused on ikka rahuolekus: kui laps tunneb ennast turvaliselt, toetatuna, ta pole millegi pärast mures ega ärevil, siis saab tema aju koskõlaliselt töötada ja õppimine sujub paremini.
Kui lapsega riielda (te kirjutate, et karjumise peale hakkab poiss õppima), siis tekitab see eelpool kirjeldatud olukorra: laps kuuletub ja asub õppima, kuid kuna riidemise tulemusel lapse n-ö emotsionaalne temperatuur tõuseb, siis on mõtlemise ja analüüsimisega seotud ajukeskuste tegevus tugevasti häiritud, nii et laps küll pingutab õppida, kuid tulemust (paremaid hindeid) ei saagi olla.
Kuidas saaksite luua sellise olukorra, et poiss õpiks pigem iseseisvalt ja riidlemata ning teie saaksite väärtusliku aja iseendale? Esimene asi, mille eest saate seista, on rahulik koostööõhkkond kodus. Ehk olete ennegi poisiga koos aru pidanud, kuidas üht või teist keerukaks kujunenud olukorda lahendada. Nii saate ka koos rääkida, mida poeg arvab kujunenud olukorrast, milliseid lahendusi tema pakub. Rääkige pojale sellest, mis teile muret teeb, sh kindlasti ka sellest, et vajate oma aega ning olete pahane ja kurb, kui seda ei saa. Püüdke sõlmida kokkuleppeid, mis mõlemale sobivad.
Oluline on ka see, milline on teie ja poja koos veedetud aeg väljaspool õppimist. Teinekord on nähtav, et lapsel on väga puudu vanemaga koosolemisest ning märkamatult saab õppimise ajast ka koos olemise aeg. Oma töös laste ja peredega olen märganud, et lapse iseseisval õpivalmidusel ja õpitulemustel ning tema suhete kvaliteedil vanematega on kindel seos. Kui lapsel ja vanemal on omad traditsioonid ühisel ajaveetmisel, nt käiakse koos sportimas, kinos-muuseumis, üritustel, võetakse aega niisama koos istumiseks-maailma asjade arutamiseks, on lapse vajadus vanemaga koos olemiseks rohkem rahuldatud ning õppimine sujub kergemalt ning lapse iseseisvus suureneb. Elu on kiire ja loomulikult ei saa ja polegi vaja iga päev kuskil käia. Küll on aga vaja lapse jaoks emotsionaalselt kohal olla iga päev. Lapsel on arenguline vajadus olla koos oma ema-isaga, olla nendega heas kontaktis, olla mõistetud, armastatud ja väärtuslik. Turvaline lähisuhe loob fooni emotsionaalseks rahunemiseks, see on omakorda hea eeldus õppimiseks ja muudegi väljakutsetega hakkamasaamiseks, mida elu igapäevaselt pakub.
Ja loomulikult peate seisma ka iseenda vajaduste eest, nii oma aja kui ka kõige muu osas. See lisab meile, lapsevanematele, ikka kannatlikkust ja rahu juurde.
5 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
