Mure siis pojaga, kes on 3a(sai augustis). Septembrist alustasime lasteaias käimist, käisime isaga vaheldumisi temaga koos 2 nädalat. Ta on meil üksik laps ja alati olnud pigem selline kartlik. Kahe aastaselt nt. polnud ta nõus meiega koos poes käima, sest ta kartis miskipärast väga vanasid tädisid ja nende juuresolekul hakkas hüsteeriliselt nutma. Mõned korrad on teda ainult hoidnud ka vanaema-vanaisa, kuna neil lihtsalt pole rohkem olnud aega ja enamasti olemegi lapsega mina või lapse isa. Nüüd ta küll seltskonnas väga enam ei võõrasta, aga ilma minu või isata ta ka pole nõus kusagil olema.
Lasteaiast siis, käisime kaks nädalat temaga seal, mängis juba teiste lastega ja oli nõus ka kasvatajaga olema, laskis isa natukeseks minema ja oli seal nututa. Tundus, et laps on valmis jääma natukene kauemaks. Isa viis lapse lasteaeda, ütles, et ema tuleb sulle 2 tunni pärast järele, enne seda kui lapsed hakkavad õue minema. Laps ei nutnud ja jäi ilusti rühma. Isa tuli ära. Tunni aja pärast helistas kasvataja ja palus mul järele tulla kuna laps pidi hüsteeriliselt nutma ja ei lase end kuidagi lohutada. Läksin järele, kui mina seal olin, siis kõik hästi. Järgmine päev jälle isa viis, kohe ei lastud seekord minema, aga mingi hetk tuli isa ära, läksin juba poole tunni pärast järele ja laps oli jälle terve aja hüsteeriliselt nutnud. Kolmandal päeval laps rippus isa jala küljes ja keeldus teda minema laskmast. Peale seda hakkab kodus hüsteeriliselt nutma, kui üldse lasteaeda mainida. Samas kui uurida, et mis ta siis kardab, ütleb, et ilma emmeta-issita lihtsalt kardab olla. Kui emme-issi kaasas, siis võib lasteaeda minna. Lisaks on ta muutunud jälle klammerduvaks, enne sain koduhoovis maja ees toimetada ja tema maja taga mängis, nüüd ei lase mind enam silmist...Lasteaed muidu tore, vähe lapsi ja ka kasvatajad tunduvad toredad. Nüüd olengi dilemma ees, kas sundida last lasteaeda, lasta tal seal tunde nutta või leida mingi muu alternatiiv. Kas siis lapsehoidja? Olen samas nõutu, sest arvan, et võõra lapsehoidjaga ta samamoodi keeldub jääma. Eralasteaed? Usun, et seal tekiks sama probleem... Jätta laps lihtsalt koju? Kuidas olla kindel, et ta järgmine aasta on valmis minema lasteaeda? Kuni koolini pole võimalik kindlasti teda kodus hoida...
Mure on mul suur ja tunnen, et see tekitab endale juba stressi, sest ma lihtsalt ei suuda otsustada, mida teha. Ei tahaks oma last traumeerida ühelt poolt, teiselt poolt kardan, et kodus hoidmisega teen talle äkki hoopiski karuteene...
Palun nõu...
Olete tasapisi harjutanud poega lasteaiaga, olnud seal temaga koos, et ta kohaneks ja saaks kindlustunnet, kuid ta siiski ei lepi sellega, et jääb sinna omapead. Selline samm-haaval lähenemine, koosolemine võõras keskkonnas on kindlasti parim viis aidata koheneda. Teil läkski kenasti ja poisil meeldis ka. Ta isegi nõustus, et isa läheb ära. Kuid ilmselt ei osanud ta isegi ette näha, et see nii raske on. Ta ju tahabki olla iseseisev, kuid ometi ei tule toime sellega, et teid kumbagi mitu tundi pole. Ta ju ei mõista veel sedagi, kui pikk on 2 tundi ja mida ta selle aja jooksul tunneb. Nüüd ta teab ja oskab ka karta. Tema hirm tabas teda ootamatult ja nüüd juba seostubki lasteaiaga. Tal ei pruugi tõepoolest ollagi konkreetset asja või põhjust, ta lihtsalt ei suuda taluda, et omasid pole, kui ta neid vajab.
See on muidugi teile keeruline dilemma – kui jätta laps koju, siis kuidas ta saabki kohaneda ja harjuda lasteaiaga, kui ta aga kogeb hirmu, siis sellel võivad samuti olla rasked tagajärjed – hüsteeria ja ärevus võib süveneda ja kanduda ka muudesse olukordadesse. Kui teil vähegi on võimalik, siis praegu oleks ilmselt parim aeg maha võtta, sest juba mõte lasteaiast on poisile liialt tugev stressiallikas. Edasi on ikka parim tasapisi lähenemine. Ikka algul koos ja lühemat aega. Peaasi, et ta kogeb, et pole hirmu ja on midagi toredat. Ta peab saama kindlsti positiivseid kogemusi ja emotsioone.
Üks valmisoleku tunnus võiks olla näiteks see, et ta suudab vastu võtta ka teiste täiskasvanute, nt kasvatajate lohutust, kui miskit juhtub, et ta on nõus nendega koos toimetama, sööma, riietuma jne., et ta saab, julgeb nende poole pöördada, kui midagi vajab. Siis ongi ta valmis olema ilma seal vanemateta ja ikkagi turavliselt. Võiks ju ollagi nii nö vaheetapiks see, et teie olete küll lähenduses (kodus või lasteaias) aga "hõivatud" ja keegi teine tegeleb poisiga, teeb neid asju, mida tavaliselt teie temaga teete. Kui miskit ebameeldivat ei juhtu, siis taandub ka poisi ebakindlus. Sundida ja nõuda muidugi ei aitaks, kuid võimaluste tekitamine oleks hea, et ta saaks suhelda kasvataja või hoidjaga.
Veel lisan, et tähtis on ka teie enda suhtumine ja muretsemine. Kui poiss kasvõi aimatavalt tunnetab ka teie ärevust tema pärast, lasteaeda mineku pärast, siis võtab ta selle omaks ja tunneb ka ärevust. Kui te aga näiteks otseselt muret lasteaiaga seoses väljendaksite, kasvõi vestluses kellegagi, oleksite ebakindel lasteaiast lahkudes vms. siis mõjutab see kindlasti poisi valmisolekut üksi lasteaeda jääda. Seega on väga tähtis, kas ise usute, et poiss saab hakkama ja on valmis iseseisvuma ja lasteaed on mõnus turvaline koht.
3 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
