Kui laps oli 1,6.a. asusime käime linna lasteaias, sattusime rühma, kus ta osutus üheks noorimaks. Tema käitumine hakkas muutuma, hakkas vanemat õde (5.a.) hammustama, näpistama ja ei tahtnud üldse sõna kuulata. Kord juhtusin lapsele järgi minnes nägema, et ta jääb vanematele lastele jalgu ja järeldasin, et ehk sellest ongi siis tekkinud see trots kodus ja ta elab end õe peal välja, sest lasteaias jääb tema teistele ette ja ta ei suuda end kehtestada, mänguasju võetakse käest ära jne … ja pole kedagi , kes teda seal kaitseks ja tema eest välja astuks ?! Ma ei tea, kas minu järeldus oli õige või mitte? Samuti tekkis meil selline käitumine lapsel, et ta hakkas mängima mingit looma, kas siis koera, kassi, tiigrit vms … Rääkisin ka sealse kasvatajaga eelnevatest muredest, kuid asjatult sest tema põhi lause oli, et meil on rühmas nii palju lapsi ja nemad ei jõua kõigi eest väljas seista, et ta peabki ise hakkama saama. Ma olen täiesti nõus, et laps peabki ise hakkama saama, kuid see kõik peaks tulema ju võimalikult toredalt, mitte peksukotina olles. Kuidagi peaks ju kasvataja ka sekkuma?! Kuid see eelnev lugu oli lihtsalt eelnev nüüdsele murele.
Täiesti ootamatult saime kodu lähedal olevasse lasteaeda koha kui ta oli 2,6.a. ja toimus lasteaia vahetus, ning selles rühmas osutus tema nüüd üheks vanimaks. Kodune käitumine muutus ka kohe, ta oli rahulikum/rõõmsam ja hoopis teine laps, kehastub küll loomaks kuid mänguliselt, kaasates ka vanemat õde nendesse mängudesse (ka tagaajamist mängib siis on ta tiiger teeb ka vastavat nägu). Kodus seda nähes kutsun lapsi korrale ja nad lõpetavad. Õega ikka vahel on näpistamisi, kuid avastasin, et ta väljendab ka enda rõõmu nii näpistades ja kallistades. Selgitasin talle, et see teeb haiget, kui ta nii näpistab, tundus et ta saab aru. Üldiselt kodus kuulab kenasti sõna, vahel on ka mitte kuuletumist (et peab mitu korda paluma), kuid üldjuhul kuuleb sõna.
Olime natuke aega saanud juba uues lasteaias käidud, kui kasvataja teatas, et minu laps on hakanud kehastuma mõnda looma (koer, kass, tiiger) ja et see hirmutab teisi lapsi, samuti ei pidavat ta kohati mitte sõna kuulama. PS! Lisan veel, et igapäev kui lapsele järgi lähen küsin alati kasvatajatelt, kas on tore päev olnud ja kas on muresid olnud lapse käitumisega. Kui on olnud mure siis olen lapsega alati vestelnud ja selgitanud, käitumine on siis ka alati paranenud, sest olen ikka taas uurinud kas taolist käitumist on veel esinenud jne …
Kuulates kasvataja mure ära mõtlesin pöörduda siiski psühholoogi juurde, et äkki saab abi, kuna soovin et nii kodus, kui lasteaias oleks kõik korras, lapsed sõnakuulelikud ja rõõmsameelsed ning seda ka vanemad ja kõik teised.
Nõustamine oli väga tore, rääkisin oma mure ära (et ta kehastub loomaks, näpistab – lööb aegajalt ja kohati ei taha sõna kuulata) ja psühholoog jälgis last 1,5h kuidas ta erinevates olukordades käitub jne … Laps oli täiesti tavaline laps, mängis sealsete mänguasjadega ja toimetas ja seletas juurde. Psühholoog jäi arvamusele, et ta on täiesti normaalne laps ja ütles, et sellises vanuses lapsed võivad tõesti kehastuda mõneks loomaks, kuna nad soovivad enda tundeid ja emotsioone kuidagi edasi anda kui nad sõnades seda veel ei oska. Veel ütles ta minu murele juurde lisades, et ükski laps ei ole koguaeg sõnakuulelik ja antud vanuses on eriti keeruline, kuna on piiride katsetamise aeg. Ning kõigil kellega laps kokku puutub tuleb osata end kehtestada, et ta kuulaks sõna.
Minu süda rahunes maha veidi, kuid soovisin siiski abi ja nõu mismoodi saan mina aidata kaasa sellele, et lasteaias oleks kõik korras, et ta ei kehastuks tiigriks vms loomaks, mis teisi lapsi hirmutab ja et ta kuulaks sõna lasteaias ja ka kodus. Kodus seletasin samuti lapsele, et ei tohi hirmutada teisi lapsi ja kasvataja sõna tuleb kuulata nagu kodus emme/issi sõnagi. Ta kuulab kenasti kõik ära mis sa räägid ja jääb mulje, et ta saab kõigest kenasti aru. Kodus ta mängib omi mänge on väga süvenenud kui ta midagi teeb, kui teda segada siis ta tõesti ei soovi alati lõpetada, kuid olen suutnud alati ta siiski katkestama pooleli olevat mängu kui on tarvis. Sama pidavat olema ka lasteaias, et lapsele justkui pidavat jääma aega väheks nendeks tegevusteks, millega ta soovib tegeleda ja siis hakkabki kogu trots pihta. Isegi ei pidanud laps alati tundides soovima kaasa teha jne …
Kas oskab keegi nõu anda, mida saan mina veel omalt poolt teha, et kogu olukord saaks lahenduse?
Soovite kindel olla, kas olete teinud kõik võimaliku, et laps tunneks ennast turvaliselt ja areneks eakohaselt, et suhted lapse ümber oleks hoidvad, et ka laps õpiks teisi hoidvalt käituma jms. Olete teinud ja teete jätkuvalt koostöö lasteaiaga, olete ka konsulteerinud psühholoogiga.
Saan teid vaid kiita nii põhjaliku lähenemise eest. Kirjeldused olnud probleemidest ja viisidest, kuidas olete jõudnud lahenduseni, tunduvad mulle igati kohased. Olen teiega nõus: lapsed, kes on lasteaias õpetajate jt spetsialistide hoole all, peavad saama loota neile inimestele, kes on selleks seatud, see tähendab, et kõikide lahendamist-sekkumist vajavate olukordade lahenduse eest lasteaias vastutavad lasteaia töötajad. Rühmas tekkinud lastevahelised erimeelsused, probleemid kaasatöötamise jms osas on ikka lasteaiaõpetaja lahendada.
Samas on ka koostöö väga tähtis. Tihti juhtub, et lasteaiaõpetaja ja vanem vestlevad vaid siis ja asuvad koostööle vaid siis, kui juba on ilmnenud mingi probleem. Parem lähenemine on olla pidevalt kursis, kuidas lapsel lasteaias läheb, seesugune hea kontakt lasteaiaga aitab ka probleeme ennetada. Ka õpetajal on kergem mõista last, kui ta teab, mis on lapse kodus toimumas või nt kasvõi sedagi, kuidas vanemad käituvad lapsega, kes ei soovi teha koostööd, on nutune, ärritunud vm. Ja on ju loomulik, et nii lasteaias kui ka kodus reageeritakse olukordades, kus lapsel on probleem (millest reeglina annavad märku tugevad tunded: nutt, löömine, koostööst keeldumine, asjade loopimine jms) tähelepanu, aktsepteerimise ja kuulamisega.
Saite ka psühholoogi külastades rahustava teate, et teie lapsega on kõik korras. Ka mina, lugedes lapse käitumise kirjeldusi teie kirjast, olen samal seisukohal. Lapsed on erinevad ja reageerivad erinevalt. Lasteaia-olukord ei ole väiksele lapsele sugugi kerge – eakohaselt ei ole tal tegelikult vaja olla nii suures seltskonnas ja „sotsialiseeruda“. Kõige enam on 2-3-4 aastastel vaja ema-isa ja lähiringi inimesi, kuhu kuuluvad nt vanavanemad, tädid-onud, õed-vennad, lapsel on vaja tunda enda ümber vanemlikku hoolt ja armastust, tunnet, et ta on tähtis, armastatud ja mõistetud, et igas talle raskes või tundmatus olukorras saab ta toetuda täiskasvanule, kes teab n-ö kuidas elu käib, kes näitab talle, kust lähevad piirid jne, jne.
Lapse loomaks kehastumise taga võib olla tõesti see, et sel moel saab ta näidata oma tundeid, ja ka kaitsta ennast, samas on see tegevus ju ka mänguline, loov ja lõbus. On ka võimalus minna lapse mänguga kaasa ja seda laiendada: kass kõhiseb ja vänderdab sabaga, et miski talle ei meeldi, alles siis, kui sellele märguandele ei reageerita, võib ta küüned käiku lasta. Inimesel on sõnad. Kassi käitumise saab tõlkida inimkeelde: mida pahane kass ütleks, kui ta rääkida oskaks? Mida laps saab teisele öelda, kui midagi ei meeldi? Mida teeb kass, kellel on hea olla või kui keegi talle meeldib? Mida inimesed samas olukorras teevad? Võib ka olla, et lapse mänguga loominguliselt kaasa minnes saate lapsest paremini aru.
Samas on oluline ka mõista, et laps on väike ja väikelapsele on omane impulsiivsus, ta ei suuda enne käitumist mõelda-analüüsida, kas see või teine viis on tore – ta lihtsalt käitub. JA osati ongi vanema töö olla järjekindel selle selgitamises, mida tohib ja mida ei.
Ma ei tea, kui palju annate lapsele eakohast otsustusõigust. Vahel juhtub, et laps on vanemlike piiride-keeldude-õpetuste all väga pinges. Osati on lapse ülesanne tõesti kuuletuda, kuid teine osa on ikkagi lapse soovide-tunnete-vajaduste aktsepteerimine. Kui tundub, et laps hirmutab teisi, siis tuleb mul mõte, kui hirmul-pinges see laps ise võib olla. Siin on oluline sobivates kohtades anda otsustusõigust ka lapsele, pakkuda koostööd, ärgitada teda mõtlema oma lahendusi, nende üle saab siis koos arutleda. See annab lapsele vaimset ruumi ja vähendab pinget. Ka siis, kui laps on oma tegevusega ametis, peaks talle ruumi andma eelneva teate kaudu: me hakkame 15 min pärast sööma, ma soovin, et sa lõpetaksid oma mängu selleks ajaks, siis tulen sind uuesti kutsuma. Tekitab ju tõesti trotsi igaühes, kui meid sunnitakse mingit põnevat tegevust või ka lihtsalt tööd kohe kõrvale panema. Iga inimene vajab aega ümberlülitumiseks ja eelnevat teadet selle kohta. Ka lasteaias peaks üleminekud ühelt tegevuselt teisele toimuma sel moel, et antakse aega üks asi lõpetada ning alles seejärel alustada teist.
Soovin teile rõõmu ja kannatlikkust lapse kasvatamisel.
4 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
