Noorem poeg (varsti 3a 6k vana) käib lasteaias alates 2.septembrist. Juba algusest läks sinna jäämine raskelt. Kuid nüüd on tekkinud poisil nii tugev vastupanu Lasteaeda mineku suhtes. Ta pole nõus hommikul end riietuma ja üritus lõpeb sellega, et ta sulgeb parklas autoukse seestpoolt, et ma teda kätte ei saaks.
Kui ma peegeldan poisi tundeid ja vastupanu siis ta ikka jääb ainult selle juurde, et ei taha lasteaeda minna. Tahan olla koos Sinuga.
Ta on nõus hommikul üksi koju jääma, minuga kaasa tulema tööle jne. Kaks vanemat venda siirduvad samasse lasteaeda. Lasteaias käib ta 3-4 päeva nädalas.
Kodusõues mängib ta endast vanemate lastega ja minu juuresolek pole üldse oluline. Kindlasti on tal teadmine, et emme või issi on kodus ja koduuks avatud.
Õpetajate hinnang lapsele on olnud vägagi positiivne. Kohe kui mina silmapiirilt kadunud lõpetab ta "jonni". Ta osaleb tegevustes, sööb ja magab, samuti on ta väga hea mängija.
Täna hommikul rääkisin veel tugevnenud vastupanust õpetajaga ja sain vastuseks, et lasteaias olles ei viita mitte miski, et talle seal ei meeldiks.
Rahuneb kui ma lahkunud olen, mängib ja osaleb muudes tegevustes. Väitis, et sundi lasteaias ei ole. Juhul kui ta ei tulegi koheselt teistega kaasa siis mõne hetke pärast ikkagi liitub. Kiusajaid/ kaklejaid rühmas ei olevat.
Õpetaja väited meie jutuajamisel, et poeg on ideaalne lasteaia laps ja see on ema probleem, et mul on raske nutva lapse juurest lahkuda.
Ma tõesti ei taha lahkuda nutva lapse juurest. Ma ei taha, et mu laps on ideaalne lasteaia laps - ma tahan, et tal oleks lasteaias hea.
Kas lapsel on lasteaias mingi probleem või on tal ikkagi minust lahtilaskmisega raskusi.
Olete mures poja käitumise pärast lasteaeda minekul. On ju tõesti loomulik soov, et laps oleks rõõmus ja rahul, et tal oleks hea. Samas, kuulates õpetaja väiteid, kaalute, kas need võivad olla õiged.
Tõepoolest, lasteaeda minek ja sellega harjumine on ikka keeruline ka vanematele, mitte vaid lapsele endale. Oma tunnetega peavad hakkama saama mõlemad. 3-4-aastane aga mõistagi veel oma tunnetega hakkama ei saa - ta vajab selleks enda kõrvale täiskasvanut, kes teda mõistab ja toetab. Saan aru, et te oletegi olnud mõistev ja toetav, peegeldate lapse tundeid, annate talle teada, et saate aru, ja kuulate teda.
Kurba last saab toetada või vastupidi, tema toetuspinda vähendada ka oma hoiakutega. Laps tajub väga täpselt ka teie tundmusi: ilmselt ta seda tunnebki, et te ei taha minna tema juurest ära nii, et ta nutab. Kui laps tajub, et ema on ärev ja tunneb end süülisena, kui laps tajub, et ema muretseb, siis on lapsel kindlasti raskem lasteaeda minna. Sest mõneti laskub vastutus olukorra lahenduse eest lapsele.
Kuid laps ei jaksa selle olukorra eest vastutada, ta ei peagi veel vastutust kandma. Kui laps nutab, on kurb ja hoiab emast kinni, siis vanem saab siin last toetada, tulles toime nii oma tunnetega kui ka lapse tunnete tajumisega. Kui laps tajub, et ema saab temast aru, kuid võtab vastutuse enda kanda, on lapsel võimalus kiiremini rahuneda. Ema sõnum lapsele võiks ses olukorras olla: jah, ma saan aru, et sa oled kurb ja tahad minuga jääda. Ma tean, et sul on raske minust lahkuda. Kuid mina tean, et kui kurb hetk läheb mööda, siis hakkad sa teistega mängima ja sul on jälle tore. Ja mina tulen õhtul, siis saame jälle koos olla.
Seesugust sõnumit saades on lapsel kergem: ema saab minust aru. Ta teab, kuidas elu käib. Ta on kindel, et minuga ei saa midagi halba juhtuda. On jah kurb, aga ma võin ju oma emmet usaldada. Kui emme on rahulik ja rõõmus, siis ei saa ju selles olukorras midagi paha olla.
Nii et osati on see tõesti nii, et vanemal on vaja teha tööd iseendaga, et lapsel oleks lihtsam toime tulla. Kui teie hoiak on mõistev ja samas vastutust võttev: emme armastab sind, emme mõistab sind, emme ei kao kuhugi, emme tuleb õhtul jälle, siis teeme koos vahvaid asju jms, siis aitab see ka lapses alal hoida positiivset toonust.
