Minul on mure oma poja käitumise pärast.
Poiss on väga sotsiaalne, ainuke laps peres ja harjunud pideva tähelepanuga. Iga väärt teo eest saab ta kiita, aplodeerime esinemiste peale ja oleme toetavad.
Kõnealune ei ole käinud eelkoolis, on arvatavasti üks nooremaid klassis (äsja sai 7) ning sai konkursi alusel sisse eliitkooli, kus tõenäoliselt pisut rangem kord kui mujal. Nüüd oleme püsti hädas tema käitumise pärast. Niisugust käitumist ei osanud küll ette prognoosida, sest ta on ennast ikka heast küljest suutnud näidata ja kui ongi mõni kõrvalekalle, siis saab jutust aru ning on parandanud enda käitumist. Nüüd on asjad hoopis hullud, päevik on punane, märkuseid koguneb kasvavas jadas, trennides on ka käitumine hulluks läinud - lihtsalt ei kuula sõna ja veel lisaks provotseerib käitumisega (igal pool uued treenerid ja koolis ju ka uus õpetaja).
Ise ta ütleb, et tal kas oli igav või et tal lastakse ainult üks kord vastata (klassis on 32 last) - ehk et mulle jääb mulje, nagu ta ei suudaks ilma tähelepanuta kohe kuidagi olla ja selle tõttu siis kogu see negatiivne tähelepanu.
Mida teha? Ma muudkui räägin ja räägin, endal ka juba see teema ära tüütamas ( ei saa ju ketrama jääda, lõpuks muutub see ju täiesti mõttetuks kaagutamiseks). Andsin katseaja trennide osas - et kui trennis asjad ei parane, võtan ära, panen näitlemisringi. Kooli suhtes oleme ka hoiatanud, et kui käitumine ei parane, siis peame vist lasteaeda tagasi panema (millega ta absoluutselt nõus ei ole, ta väga tahab käia just selles koolis ja ta õpib väga hea meelega), kuid käitumist siiski muutnud ei ole.
Ma enam lihtsalt ei tea, viimases hädas pöördun Teie poole oma küsimusega...
Ehk on liiga palju uusi nägusid korraga? Kas oleks lahenduseks trennid edasi lükata ja samm-haaval proovida?
Teie poeg on vastne koolipoiss ja tema käitumine teeb teile peavalu. See on osutunud oodatust märksa halvemaks. Kooli algusega on tulnud tema ellu palju uusi inimesi ja olukordi. Ka on laps harjunud tähelepanuga, mida õpetajal ei ole tõenäoliselt võimalik alati pakkuda.
Olen teiega täiesti nõus, et alustada võiks sellest, et liikuda edasi samm sammult. Laps ei oska oma emotsioone teisiti väljendada kui käitumisega, selle kohta öeldakse, et “laps käitub välja”, käitub välja oma tundeid, millega ta veel toime ei tule. Praegune teie poolt edastatud kirjeldus näitab, et teie poeg on üsna suures segaduses. Kuigi ta on ehk ise väga põnevil uutest olukordadest, on psühholoogiliste “ärritajate” hulk seoses kooliminekuga lapse jaoks oluliselt tõusnud ja ilmselt on seda kõike hetkel liiga palju. Kirjutate, et laps on sotsiaalne. Tundub, et ta on aktiivne ja võtab ise kergesti teistega kontakti. Samas ei näita tema praegune reaktsioon olukorrale, et tema psühholoogiline ja emotsionaalne küpsus oleks sealmaal, et ta oskaks teistega arvestada ja koolis eeldatavale korrale allude. Selles osas saate te aga selguse, kui enamuse teisi ärritajaid/ tegevusi ellimineerite. Kui otsustate trennid esialgu ära jätta, siis ei peaks seda lapsele karistusena selgitama. Näiteks võiks öelda:” Ma olen sinu käitumise pärast tõsiselt mures. Proovime kõigepealt kooliga koos harjuda ja mõelda, kuidas saaksime teha nii, et õpetaja sinu käitumise pärast ei peaks mulle kirju kirjutama. Võib olla leiad mõne toreda sõbragi...”
Kuna laps ei saa koolis nii palju positiivset tähelepanu, kui ta on harjunud, siis soovitaksin temaga natuke rohkem suhelda, tema jaoks olemas olla. Suhelda pigem nii, et ta saaks ennast ise väljendada ja tunneks teie toetust. Arvan, et lapsele oleks praeguses etapis kasulik, kui tema väline kontrollikese (väljastpoolt tulevad kiitused, hinnangud) hakkaksid tasapisi suunduma sisemise kontrollikeskme poole. Kui lastele anda võimalus, siis tavaliselt leiavad nad ise üsna taibukaid lahendusi. Näiteks: Laps tuleb koolist ja teie küsite kuidas läks. Tavaliselt on esimene vastus ikka “Hästi” vms. Võib olla ta lisab midagi, võib olla mitte. Igatahes, loobuge otse küsimisest ja uurimisest. Kasutage teda abistavaid ja edasirääkimist õhutavaid väljendeid: “Ahaa…”, “Hmm…”, “ Kas tõesti?”, “ See pidi küll raske olema?...” On väga tavaline, et laps läheb sealt selgitustega ja kommentaaridega edasi. Teie vaid toetate teda oma sajaprotsendilise kohalolekuga, avatud ilmega ja toetava stiiliga. Laps ise valib niiviisi suuna kuhu oma jutuga läheb ja tunneb sealjuures teie toetust.On üllatav, kui kiiresti hakkavad lapsed niiviisi ise lahendusi leidma. Mõnikord on muidugi vaja täiskasvanu kommentaari või selgitust, kui tundub, et arutelu hakkab rappa kiskuma. Usun, et see võiks vähendada ka suurt tähelepanuvajadust, sest laps muutub ise sisemiselt kindlamaks ja ei vaja enam pidevat aplausi, et end hästi tunda. Kindlasti varuge kannatust, sest eks iga muutus nõuab aega.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
