Poiss, 4aastane, alustas kolmandat lasteaia-aastat. Hommikuti läheb nutuga (varasematel aastatel seda probleemi ei olnud aga nüüd ripub jala küljes ja aknal lehvitades nutab aga õpetajate sõnul pidi kurvastus kohe üle minema), on agressiivne, ei oska teiste lastega suhelda ega mängudesse sulanduda. Kui teised ei tee nii nagu tema tahab, muutub agressiivseks ja teised ei taha temaga enam mängida. Oleme mehega ka ise seda tähele pannud, et tal on raskusi teistega koos mängimisel. Õpetajatega rääkisime ja ka nemad ütlesid, et see on tema puhul väga suur probleem ja on kujunenud nüüd juba nii, et meie laps on rühmas tõrjutud ning keegi temaga mängida ei taha. Aga, et nad püüavad teda aidata ja suunata ja tähelepanuta see probleem ei jää.
Kuidas me ise saame kodus teda aidata? Lasteaeda ta ei armasta aga talub, oleks ainult minuga kodus aga nii tõesti ei ole võimalik. Oleme mõelnud, et kui tal oleks mõni sõber, kellega kohtumist oodata siis oleks talle see lasteaias käimine talutavam. Ise ta muudkui räägib muidugi, et see ei ole tema sõber ja see ei ole ja see on paha jne. Püüame rääkida, et laps ise ei ole paha vaid, no näiteks kui ta lööb siis löömine on paha.
Lihtsalt nii kahju ja kurb on endal, tahaks teda kuidagi aidata.
Teie 4-aastane ei armasta lasteaeda ja pigem tahaks teiega kodus olla. Ta ei oska teistega suhelda ja ka ise ütleb, et keegi pole tema sõber. On positiivne, et õpetajad omalt poolt lasteaias teda aitavad, kuid te tahaks ka ise teda toetada.
Tegelikult tuleks kõigepealt mõista, miks tema käitumine on muutunud. Kuidas oli tema läbisaamine teiste lastega eelmisel aastal ja kas sel aastal on rühmas muutusi olnud (lapsed, õpetajad vahetunud jm). Või on teil kodus toimunud mingeid muudatusi elamises või suhetes? Kodused muutused (näiteks lapseootus, pingestunud suhe lapsevanemate vahel jm) võivad lapse käitumist muuta. Kui põhjusele jälile saate, siis on võimalik olukorda muuta või lapsega sellest rääkida.
Lapse käitumine on märk, et ta ei tunne ennast hästi ja turvaliselt. Agressiivsus viitab mingile murele, mida ta ise ka ilmselt sõnastada ei oska. Kuulates saate teda aidata. Peegeldage tagasi tema reaktsioone, sõnu ja tundeid. Ärge esitage küsimusi ega andke ise seletusi, lihtsalt kuulake, mida tema elust ja lasteaiast arvab. Isegi kui te midagi uut teada ei saa, siis laps saab tunde, et tema muret võetakse tõsiselt. Näiteks: „Sa ei taha lasteaeda minna“, „Sulle ei meeldi teistega mängida“, „Sa vihastad, kui teised ei tee nii nagu sina soovid“, „tema ei ole sinu sõber. Sulle ei meeldi temaga mängida“ jne.
Teistega koos mängimist tuleb muidugi ka õppida. On tal ehk mängukaaslasi väljaspool lasteaeda (naabrid, sugulased)? Või on tema rühmas siiski mõni laps, kellega ta veidi rohkem seltsib? Hoolimata lapse ütlustest, et üks ja teine pole tema sõbrad (sõbra mõiste selles vanuses on nagunii veel veidi umbmäärane), võiksite ikkagi mõne lapse talle külla kutsuda. Hea oleks, kui tema rühmast, aga võib ka mujalt. Laske neil mängida. Olge ise läheduses ja vajadusel juhendage. Olge valmis selgitama, kuidas teistega arvestada ja asju jagada.
Võite ka õpetajatelt küsida, mida te kodus ära saaksite teha. Ehk on neilgi mõni tähelepanek või näpunäide, mis toetaks nende tegemisi lasteaias.
Teie väikesel pojal on selja taga juba pikk lasteaia-staaž, nüüd nelja-aastasena on lapsel sel sügisel tekkinud ootamatud muutused käitumises.
Vastumeelsus minna hommikuti rühma, kasvatajate sõnul ei oska laps teistega mängida, ei talu pettumust ning reageerib agressiivselt.
Kui kõik need muutused on toimunud hiljaaegu, viitab see mingile stressorile lapse elus, probleemile- millega ta ei tule toime ja millele ta ei oska teisiti reageerida, kui ebakohase käitumisega (ehk ei oska ta veel nii täpselt sõnastada oma muret). Need kõik on täiskasvanute jaoks signaaliks, et laps vajab abi.
Sageli reageerivad lapsed käitumuslikult kodus toimuvale. Võite mõelda koos abikaasaga, mis teie elus toimub, kas on viimasel ajal kodune õhkkond muutunud? On teie elus toimunud muutusi (tervis; suhted tööl, partneriga, vanemate jt. inimestega; rahamured; töökohavahetus jne.)- sageli võib lapse mure/muutunud käitumine peegeldada kodus toimuvat.
Loomulikult ei ole see ainus võimalik stsenaarium. Kui kodus on laps rahulik, suudab toime tulla pettumustega, ei reageeri lüües- võib uurida ikkagi kasvatajatelt, millal muutused tekkisid. Samuti on kasvatajatel suur roll ja vastutus muuta lasteaiarühmas tekkinud suhtumist, kus laps on sattunud tõrjutu rolli. Selline staatus võib jätkudes vaid süvendada probleeme.
Konsulteerige- mida nad konkreetselt teevad, kui aitavad ja suunavad last? Kasvatajatel peaks olema hea pedagoogiline ja psühholoogiline ettevalmistus, et tekkinud olukorda muuta. Tehke koostööd- samu tehnikaid ja võtteid, mida kasutavad kasvatajad lasteaias, kasutage teie vajadusel kodus. See tagab ühtsed põhimõtted lapse aitamisel.
Mida saate ise teha- olla hea kuulaja. Kuna lapse käitumine viitab mingile murele, on abistav, kui kasvõi peale lasteaiapäeva istute rahulikult ja räägite, mis päeval toimus (näiteks peale õhtusööki). Sõnastage lapse poolt öeldu tagasi, olge tähelepanelik, kui sõnumis on tugevad tunded sees- sel juhul peegeldage tagasi just tajutud tunne (kurbus, pahameel). Vältige lohutamist, õpetamist, pahandamist- lihtsalt kuulake last. Sel moel suheldes võite jälile saada lapse mure tegelikule põhjusele, mis iganes see siis on (igatseb emaga rohkem koos olla; lasteaias on igav jne.). Kuulamisoskuse kohta saate lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Kodune soe õhkkond ja koostegutsemine (nn. sina-mina aeg, kus olen vaid sinu jaoks ja mängime/teeme asju, mis just sulle meeldib), võimalusel isa-poja suhte soodustamine- on abistavad.
Mängige rollimänge (mänguasjadega), kus laps saab läbi mängida lasteaias ettetulevaid situatsioone, arutage käitumise ja tunnete üle (kuidas saada sõpru, kuidas hoida sõpru, kuidas käituda, kui tülli minnakse, kuidas leppida, kuidas vihaga toime tulla).
Teie mõte, et lapsel oleks aias käia meeldivam, kui seal oleks tal sõbrad- on igati arusaadav. Uurige, kas on keegi, kes teie lapsele meeldib, või on mõni laps, kes tahaks just teie poja sõber olla- soodustage nende suhtlemist- kasvõi kutsuge külla, või minge peredega koos jalutama, mõnda mängutuppa.
Aidates lapsel mõista oma käitumist/tundeid, pakkudes kodus rahulikku õhkkonda ja toetavat vanemlikku mõistmist- on parim, mida lapse heaks teha saate.
