Tere!
Mul on mure 3. aastase lapse pärast. Ta on üpris arglik ja uute asjadega harjumine võtab aega. Hästi palju vajab innustamist.
Septembri algusest alustasime lasteaias käimist. Nii nagu eelpool kirjeldasin, siis harjub ta väga raskelt, sama lugu on ka lasteaias käimisega. Olen temaga käinud harjutamas ja nüüd ka üksi jäänud. Hommikune lahkumine on nutune. Kasvatajate sõnul peale minu minekut ta rahuneb ja on ilusti.
Lasteaias ta pigem paneb puzzlesid kokku ja vaatab raamatuid vaikselt omaette. Ma olen ise kodune ja muretsen, et kas teen ikka õieti, et teada lasteaeda panen. (Käib ca 3 päeva nädalas). Olen kodune väiksema lapsega ja siis kui 3.aastane aias, siis asjaajamine. Lapsele ütlen ka, et kodus ei ole, emmel vaja tööd teha. Kodus positiivne suhtumine lasteaeda.
Küsimus just sellest, et kas sellisele arglikule lapsele pigem mõjub lasteaias/huviringides käimine hästi või teeb veel arglikumaks? Äkki ma hirmutan teda hoopis ära kui seltskonda pressin?
Selleks, et ta paremini inimestega harjuks mõtlesin teda panna ka huviringi (laul, tants), et toredam oleks. Mõjub see soodustavalt või pigem sobiks kodus personaalne peresisene ajaviitmine.
Muretsete, et kas toimite ikka õigesti, et oma 3-aastase lapse juba lasteaeda panete. Olete mõelnud last ka huviringi panna, kuid ei ole kindel, kuidas see lapsele mõjub. Kirjutate, et teie laps on uute asjade suhtes ettevaatlik ja tahab palju innustamist.
Juba mõni aeg enne 3- aastaseks saamist hakkab laps ise reguleerima kaugust- lähedust emast. Algul läheb eemale mängima ja hoiab emaga silmsidet, hiljem juba mängib eemal ja tuleb ise vahel vaatama, et saada kinnitust, et ema on olemas. Niiviisi, samm sammult, tekib kindlus, et kuigi ema ei ole praegu näha, on ta ikkagi varsti tulemas. Tõepoolest, üldjuhul on 3-aastane laps oma arenguga juba niikaugel, et on valmis suuremas kollektiivis mõnda aega ilma ema lähikontaktita hakkama saama. Selles vanuses hakkab laps üha rohkem näitama üles soove, midagi ise teha, ise otsustada. Samas ei ole ükski laps n.ö. “keskmine” laps. Igaüks on eriline ja erimoodi. Mõni laps on kiiermini valmis üksi lasteaeda jääma, mõni laps ei taha seda üldse teha. Kirjutate, et olete väiksema lapsega kodus. Väikevenna või õe sünd mõjutab kindlasti ka vanemaid lapsi. Jällegi igaühte isemoodi. Mõni võtab vanema lapse rolli rõõmuga vastu, teine aga tunnetab, et ema on hõivatud väikesega nii palju, et kuigi ta tahab olla hea ja tubli suur laps (nii ju ema ootab), võib juhtuda ikkagi, et ta hakkab käituma nagu natuke titamalt. Ega siis hurjutamine ja meeldetuletamine “Sa oled juba suur”, eriti ei aita. Sagedasti laps rahuneb, kui saab oma lähedusevajaduse vanemaga/ vanematega rahuldatud, kui ta saab piisavalt vaid temale pühendatud tähelepanu, kas mängu või jutuajamise või lihtsalt koosolemise läbi.
Algus lasteaias on stress kõigile. See on stress lasteaiakasvatajatele ja perele ja loomulikult lastele. Lapsed ei oska oma stressi väljendada muud moodi, kui seda demonstreerida oma käitumisega, mõni rahmeldab ringi, teine eraldub üksi vaiksemasse kohta ja vaatab pealt. Soovitan siinkohal eelkõige usaldada lasteaia kasvatajaid, õpetajaid. Usun, et tänapäeval on enamus neist väga head spetsialistid, paljudel on ka suur kogemustepagas. Rääkige nendega oma kahtlustest ja ehk saate sealt julgustust, et olla kindel, et lasteaed on teie lapsele sobilik koht.
On tõepoolest väga hea, et üldine foon kodus lasteaia osas positiivne ja mänguline. Kui ühel hetkel avaldab laps vastumeelsust lasteaeda mineku osas, andke talle võimalus nende kahtluste ja negatiivsete tunnete väljendamiseks, mis temas esile kerkivad. Kui lapsel on hirm või kurb meel, aga ema ütleb, et ei ole midagi, siis võib laps tunda, et tema tunded ei ole tähtsad. Hirm ei vähene, aga surutakse kusagile sügavale. Kui ta ütleb näiteaks lihtsalt : Ma ei taha jms. siis proovige vaid peegeldada tema tundeid või õhutage teda toetava küsimusega edasi rääkima. Näiteks: Sul ei ole tuju täna lasteaeda minna. / Kas sulle tundub ebaõiglane, et väikevend saab emaga koju jääda? Vms. Kui laps vastab midagi, või täpsustab, siis see annab teile jällegi järgmise võimaluse peegeldus või küsimus sõnastada. Mõnikord võiks last aidata ka õige sõna leidmisel. Nii minnakse samm sammult sügavamale ja võib olla isegi üllatav, kui häid lahendusi laps ise välja pakkuda oskab. Säärane vestlus toetab tublisti lapse iseseisvust ja natuke arglikule lapsele on selline suhtlemine kindlasti abiks enesekindluse suurendamisel. Isegi kui laps ise eriti hea lahenduseni välja ei jõua, jääb talle siiski tunne, et tema tundeid on tõesti püütud mõista ja et ta on seeläbi väga, väga tähtis, olgugi, et lasteaeda peab minema. Kipume mõnikord ka täiskasvanutele oma soovitusi ja julgustusi jagama, ilma, et mõistaks, et lahendusi oskab abivajaja tegelikult isegi leida. Tõeliselt tähtis on vaid olla temaga ühel lainel ja kuulata ja anda tagasisidet, et teda on mõistetud.
Julgustaksin teid pöörama tähelepanu ka iseendale. Kui rahulik te ise olete? Kui suurt stressi lasteaeda minek või ka kodusolemine kahe väikese lapsega teis tekitavad? Tihti kandub lapsevanema ärevus või muud rasked tunded uue situatsiooni osas lapsele üle. Kui lapsevanem rahuneb, rahuneb ka laps ja saab vaprust uues situatsioonis ise hakkama saada.
Ülejäänud huviringide osas soovitaksin praegu küll aeg maha võtta. Las laps harjub mõnda aega ja kui vähegi võimalik, siis ikka üks asi korraga. Kuigi lasteaias käimine võib olla lapsele lõpuks meeldiv tegevus ja sotsiaalse arengu seisukohalt vajalik, on see ikkagi teatavat liiki töö ja stressor. Kui paari nädala möödudes selgub, et lasteaiaga on siiski liiga vara harjutada, võiksite tõepoolest valida huvialaringid, kus teie eemalolek lapsest on lühiajalisem ja lapsele talutavam.
Jaksu ja kainet meelt soovides,
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
