Tere!
Enamasti küsitakse abi, kui miski on halvasti. Meil on praegu kõik hästi. Tegelikullt isegi väga hästi. Aga näen, et varsti tuleb mul teha üks raske otsus, mille vaagimiseks ilmselt palju aega ei jäeta. Seetõttu palun ennetavalt nõu. Ühtlasi ka selleks, et saaksin vastuseid rahulikult omas rütmis seedida.
Me ei ela Eestis. Me umbes 5000 elanikuga külas on lasteaed ja algkool, kus mõlemas on tavaks teha liitklasse.
Olen kolme poisi ema. Nad kõik on tublid ja hakkajad, aga igaüks loomulikult veidi isemoodi. Esiklaps on hästi püüdlik, hoolikas, terane ja kiire taibuga. Kui kõrvale jätta mõni üksik pähe õpitav luuletus, ei olnud ma mitu aastat teadlik sellest, et koolis ka kodutöid antakse - ta tegi need imekiiresti ja täiesti iseseisvalt, enamasti vist juba koolis. Eesti eakaaslaste mõistes teise-kolmanda klassi liitklassi talvel tegi õpetaja meile ettepaneku hüpata teisest klassist kolmandasse, st sügisel alustas ta teises klassis, suvel lõpetas kolmanda klassi. Kõik sujus ladusalt, laps sai kenasti hakkama. Veidi aeglasemalt on kulgenud sotsiaalne integreerumine, kuid nüüd juba kaks (ja pool) aastat endast aasta vanemate seltskonnas veetnult on tal kujunenud sõbrad, kes teda ka niisama mängima kutsuvad. Ise otsib ta siiski pigem oma eakaaslastest vanade sõprade seltskonda. Need teda ei tõrju, aga kokkupuutepunkte on mõistetavalt olnud vähem, kuivõrd viimane aasta on möödunud teises koolimajas. Vanad sõbrad tulevad enamasti sinna järgmisest sügisest küll järele.
Teine poeg on ilmselt selline tavaline tubli laps. Praegu käiks Eestis teises klassis. Kui eelmisel kahel aastal nägin kurja vaeva, et talle selgitada kodutööde vajadust, siis sel kooliaastal laabuvad asjad kenasti. Ma ei eeldagi, et laps peaks saama ainult parimaid võimalikke hindeid, aga kui etteütluseks nõutud 20 sõnast nö loomulikust intelligentsist õnnestus õigesti kirjutada vaid 1 või 2 (hindeks olnuks ühemõtteline ebarahuldav), siis nõudis tulemus mu hinnangul kodust lisatööd. Eeldatava 15-20 minuti asemel veetsime möödunud aastal sellega pahatihti kaks ja enamgi tundi (ja paar viga ta sokutas sinna sageli ikka sisse - mispeale me küll kunagi etteheiteid ei teinud; küll aga oli ta väga uhke, kui oli õnnestunud etteütlus vigadeta teha, siis rõõmustasime kaasa). Ise hindan, et sõnade ära õppimise asemel nad lõpuks lihtsalt kulusid talle pähe. Minu suureks kergenduseks on ta nüüdseks kas aru saanud õppimise mõttest või omandanud õppimise tehnika - mitmes mõttes vahet pole, vahel tundub mulle oluline tulemus. Selle suhteliselt aeglasema edenemise juures (kusjuures õpitulemused on tal olnud tegelikult kogu aeg tip-top, vahel lihtsalt on selle saavutamiseks kulunud täiesti uskumatult palju auru) on ta vendadest kõige rõõmsameelsem, hakkajam, enim valmis sõpradega askeldama. Katsun seda hästi varjata, kuid sageli lipsab peast läbi mõte, et ta on neist kõige kõige toredam kaaslane.
Kolmas poeg (6a) lõpetab tänavu lasteaia ning läheb sügisel kooli. Ning siit kardangi peatselt sündivat rasket valikut. Ta on neist kolmest poisist selgelt kõige kiirem ja samaaegselt ka kõige püsivam tegelane. Võibolla sel lihtsal põhjusel, et ta pole kunagi end positsioneerinud väikseks vennaks. Tema on lihtsalt vend, kes püüab olla suurematega kõiges võrdne. Ta on minu mõningase abiga tähtede osas õppinud ise lugema eesti keeles ning (küll esialgu veel mõningate vigadega) ka kohalikus keeles. Kohe päris kindlasti loeb ta sama hästi kui temast aasta vanemad koolilapsed. Matemaatika rehkendusi teeb ta keskmisest vennast kiiremini... nii et ma pean valima aega ja kohta, et ka keskmine laps saaks peast rehkendust treenida. Võtab ju tuju ära, kui väikevend enne sind õige vastuse välja partsatab! Olen täiesti kindel, et varem või hiljem tehakse mulle ettepanek ka temal mõnest klassist üle hüpata. Olgu siis poole aasta kaupa nagu vanem poeg või jätta lihtsalt üks aasta päris vahele. Lasteaias juba sellele tänavu vihjati.
Keskmisele pojale seda ettepanekut päris kindlasti ei tehta.
Noorema poja püsivus väljendub selles, et ta on omal käel lugenud tohutult raamatuid. Perviku Paulad, Lindgreni Emilid, Pokuraamatud, Kassi uuemad palad, Siil Felix.... anna aga ette ja paar päeva hiljem on see loetud. Kusjuures mõttega - sellest annavad aimu naerupahvakud lugemise ajal, samuti on ta täiesti võimeline loetud lugusid jutustama. Loetu üle arutlemisest eriti ei hooli, olen seda pidanud sooliseks iseärasuseks. Kahtlemata on lugemise sisu kõrval talle väga oluline ka juurde kuuluv matemaatika - rehkendus lehekülgede arvu üle. Teisalt on ta uskumatult sotsiaalne, ta on võimeline kõigiga juttu vestma. Saab kenasti hakkama oma väikeste vahel pööraseks muutuvate külaliste haldamisega, neid igati kohaselt keelates ja suunates meie maja reegleid täitma (näiteks, et kingad jäävad allakorrusele jne), samas mitte sõgedalt kamandades.
Loomulikult ma tahan, et mu poegadel oleks koolis huvitav ja tore, et nad käiksid seal rõõmuga. Klassi vahele jätmine võiks ka nooremale väga hästi sobida. Aga ma siiralt pelgan selle järelmeid keskmisele pojale - see saadaks talle justkui signaali, et ta on teistest kehvem. Kui tegelikult ta ju ei ole inimesena kehvem. Ta on minult juba küsinud, et miks suur vend niiviisi klassist üle hüppas. Vastasin, et õpetaja hindas nii vennale sobivamaks. Aga kui sama juhtuks ka väikevennaga? Kas ja kuidas sellist asja ühele 8 või 10 aastasele seletada? Kas-küsimus seepärast, et pakkumisest keeldudes ei ole vaja midagi seletada. Küll aga on karta, et saabuvad aastad toovad hoopis rohkem distsiplinaar-etteheiteid nooremale pojale. Sest kuigi tubli, on ta ka tavaline elav laps - sugugi mitte vaikne nohik. Ning potensiaali igavaks muutuda koolil täiesti on. Juba saab vanemgi poeg taas märkusi, et koolis "ei tohi igavleda"... Ma tahaksin, et iga laps saaks koolis talle kohaseid pingutusi kogeda - ma ei arva heaks, kui koolis kõik ilma vaevata kätte jookseb. Tööoskus ja -harjumus on ju olulised ning seda peaks kogema siiski ka koolis, sest laps veedab seal olulise osa oma nädalast. Aga ma pean ka tohutult oluliseks, et lapse isiksus jääks terveks, et seda asjate ei lõhutaks. Tahaksin, et neist sirguksid enesekindlad ja teistest hoolivad mehed.
Minu küsimus ongi - kas peaks selleks, et hoida keskmist poega võimalikust haiget saamisest pidurdama noorema poja edenemist?
Tänan teis siiralt kõigi mõtete eest.
Kolme andeka, tubli ja püüdliku lapse natuke nõutu ema
Teil on põhjust rõõmustada kolme toreda poja üle. Neil on palju ühist, kuid selgub, et igal lapsel on ka omad jooned ja eripärad. On igati rõõmustav lugeda, et arvestate kõigi heaoluga, püüate pakkuda neile parimat ja olete nende üle uhke.
Praegu näete juba ette, et peagi võib tulla ette olukord, kus peate tegema otsuse noorima poja võimaliku kiirema edasiliikumise kohta ja see võib kuidagi kahjustada keskmise poja enesekindlust. Ilmselt aimate, et ühest ja konkreetset vastust sellele ei küsimusele ei ole. Mida te ka ei otsusta, on tähtis see, kuidas te sellest räägite, millise tähenduse annate ja kuidas poisid seda tajuvad. Palju oleneb teie enda ja ümbritsevate suhtumisest. Praegu olete poistesse suhtunudki nii, et igal ühel omad eripärad ja iseloom, keegi pole seepärast parem ega halvem, et oskab mõnd asja rohkem või on kiirem. Üldiselt ongi liialt palju hinnatud lapse tublideks ja mittetublideks õpitulemuste ja koolis toimuva järgi. Samuti ei peaks mõtlema nii, et kui keegi omandab või teeb midagi kiiresti, siis on ta parem ja edukam. Teine laps on aga ilmselt aeglasem, aga ta võib olla põhjalikum. Kui ühel lapsel on hea mälu, siis teisel ei jää küll kiiresti uued asjad meeldi, kuid ta loob seoseid ja näeb tervikpilti ning seegi oluline oskus. Tahan öelda, et igal ühel on omad võimed, oskused ja omadused. Kahjuks on aga nii, et ühtede avaldumiseks on koolis rohkem võimalusi ja neid hakatakse paratamatult hindama positiivseteks ja edutoovateks. Teie oletegi märganud, millised on teie pojad oma loomult ja näete seda, et keskmine poeg on rõõmsameelne. Ta on pidanud palju rohkem vaeva nägema ja seega ilmselt areneb temas püsivus ja kohusetunne. Veel võib ta omandada mitmeid erinevaid meetodeid, kuidas üht või teist asja omandada ja see mitmekesisus on jälle vajalik.
Kui nüüd tulla jälle teie põhiküsimuse juurde tagasi, siis probleem võib tekkida sellest, kui otsustate, et noorima poja arenguks on hea jätta üks klass vahele ja kuidas seda seletada keskmisele pojale. Kas ja kuidas see tema enesetundele mõjub, oleneb sellest, kuivõrd on tema enesetunne seotud edukusega koolis, õpitulemustega. Siin olenebki palju nii lähedastest kodus, kui ka õpetajatest. On oluline, et poiss tunnetaks, et ta võib olla aeglasem õppija, rohkem vaeva näha, et kodutööd saaks tehtud ja ta ei ole seetõttu kuidagi halvem, kehvem, rumalam jne. Tema ja ka teiste poiste enesetunde alustala võiks kujuneda millestki muust ja soovitavalt mitmetest asjadest. Kui nüüd eraldi mõelda keskmisele pojale, siis leidke üles need asjad, mis veel võiks olla temale sobivad eneseteostused, on see siis mõni huviala, nt sport või sõprade seas kujunenud roll, milles ta end hästi tunneb ja toetab tema enesehinnangut. Veel saate kaasa aidata, et keegi ei saaks riivatud teise venna edust nii, et ei võrdle kedagi ise, ei sea neid nö pingeritta headuse-tubliduse jms alusel. Kuigi poistele on võistluslikkus oluline, siis seda on hea rakendada mängudes (sport, lauamängud jms.). Rõõmustage jätkuvalt kõikide poegade üle, selle üle, mis on hästi ja elage kaasa nendega toimuvas, toetage nende huvisid, algatusi, olge jätkuvalt olemas ka siis, kui mõni asi ebaõnnestub. Kui poisid tunnetavad, et neid aktsepteeritakse just sellisena nagu nad on, ollakse nende jaoks olemas, siis see ongi peamine, mida nad vajavad, et olla ka tulevikus rõõmsad ja enesekindlad.
Aitäh toetava vastuse eest. Mul oli hea selle najal asjust mõelda ning valmistuda.
Meie elu ongi nii kulgenud, et ei pidanud mu noorim poju kuudki esimeses klassis vastu... Juba ta ise kaupleski end teise klassi.
Ega teagi, kas seetõttu või vaatamata kõigele on ka keskmine poeg tänavu end koolis tõeliselt heast küljest näidanud. Kohe rõõmuga ja südamest olen saanud teda kiita. Pean väga võimalikuks, et tänavune õpetaja sobib tema meelelaadiga.
