Tere mul selline mure.Mul on 4 aastane poiss aga võimatu on temaga õues käia kuna seal ei kuula sõna ja jookseb minema.Ohutunnet tal üldse pole jookseb tee peale ja pakub nalja kui järgi jooksen ja ei oska midagi ette võtta et see muutuks.Ja EI sõna ta ka ei tunnist kui ütlen palun ära mine sinna või palun ära tee seda siis talle rohkem pakub see nalja ja lasteaias ka sama probleem Kuidas peaksin käituma või mida tegema?
Olen olnud hädas samuti. Võite võtta kõik psühholoogilised meetodid kasutusele ja muidugi oma last arendada, koos kasvada... Minu kogemus näitab, et nad kasvavad ka sellest välja. Ikka rääkida ja kuulata, rääkida ja kuulata, olemas olla ja valvata. Ise tegin nii, et ütlesin lapsele: sa tahad käia ise, mitte minu käe kõrval? Aga siis sa joosta ei tohi sest see on ohtlik (näitasin konkreetselt ohte). Järgi jooksmisega on nii (vabandust), et põhimõtteliselt nagu koeraga (veel kord vabandust) - kui korduvalt järele joosta siis on see ju lõbus kullimäng?! Kes kontrollib olukorda tegelikult? Laps või vanem? Olen ühe korra lapsele järele jooksnud ja siis me rääkisime lausa nii palju sellest ära jooksmisest, et laps pidas targemaks rohkem mitte ära joosta, muidu emme "räägib surnuks". Samalaadsed asjad olid poes jm.. ikka jooksis ja siis ma rääkisin, et kui jooksed siis käid käest kinni ja kui nii ei taha, siis ei jookse. Või ei saagi poodi, istud isaga autos... (vms). Palju oli abi enesekehtestamisest. Vahel tuli laps sülle krabada või kõvasti kinni hoida. Tegelikult see on piiride kehtestamine ka. Jõudu!
Aa, ja seda ka veel, et lapsed tahavad tegelikult liikuda ja uudistada. Päris jooksmist õues ära keelata pole ka mõistlik. Signaal, mille lapsele andsin oli, et ta ei tohi joosta eemale, küll aga tohib ta läheduses tiirutada ja hüpata ja joosta kasvõi hingetuks. Laps ei saa olla paigal lihtsalt, tihti on neil ka igav (nt kui me vestleme kellegagi).
Selle jooksmisega on nii et kui läheme õue mänguplatsile kus on ruumi palju siis seal ei püsi vaid tahab eemale ja kaugemale joosta.Kui sõidab rattaga siis ka sõidab ei tea kuhu kui ei jookseks järgi. Räägin seda iga päev mittu korda päevas aga siiani pole aidanud.Olen rääkinud kui ohtlik on tee peale joosta ja kõike sellist ja sellest pole ka veel abi olnud Aga kindlasti püüan edasi rääkida
Olete mures oma poja pärast, kes õues sõna ei kuula ja plehku pistab.
Kirjelduse järgi tundub mulle, et teie kahe vahele on tekkinud midagi võimuvõitluse taolist: teie püüate kehtestada oma reeglid, kuid poiss paneb oma reeglid vastu. See olukord on sage tekkima, põhjuseid on palju ja erinevaid, alates vanema „tühjast tassist“ – sel juhul lihtsalt ei suuda olla kannatlik ja mõistev - , kuni liigse jõu kasutamiseni kasvatuses.
Teie kirjelduse järgi tundub, nagu ei oleks teie sõnadel poisi jaoks kaalu. Üks viis oma vanemlikku autoriteeti vähendada on liigne rääkimine. Kui vanem paneb piiri paljusõnaliselt, muutub vanema tekst lapse jaoks nagu ojavulinaks, kust on raske välja noppida seda, mis on kõige olulisem. Kui panete piiri, siis tehke seda konkreetselt ja isiklikult ja mis eriti oluline: lühidalt. Teie sõnum peab olema kooskõlaline: tekst, keha ja silmad rääkigu sama juttu. Kui keelate lapsel minema joosta ja samal ajal jooksvat last taga ajate, on keeld mänguga segamini ja laps ei saa aru, mis toimub ja mis ema tahab.
Vastutus lapse elu eest lasub vanemal. Lapsel puudub võime tajuda ohte sellisena, nagu nad elus on (lapsel ei saa olla adekvaatset ohutunnet – tal puudub kogemus ja teadmine, ta ei saa ka aru surma lõplikkusest). Seetõttu on väga oluline olla selge ja järjekindel neis olukordades, kus lapse käitumine võib ohtu seada tema elu. Neis olukordades ei ole kohane last paluda – see peab olema korraldus. On asju, mille üle ei vaielda: lapsel on keelatud minna autoteele, suure tee ääres hoiab ema lapsel käest kinni, ka kaubanduskeskuses vm rahvarikkas kohas peaks olema kindlad kehtestatud reeglid jms. On loomulik, et neid olulisi korraldusi peame lastele andma korduvalt – laps on ikkagi vaid laps.
Piiri panemine rangelt ja järjekindlalt kuulub kasvatuse juurde, kuid loomulikult pole see kogu kasvatus, vaid ainult osa sellest. Lapsega on kindlasti vaja teha ka koostööd, anda talle eakohast otsustusõigust, on vaja kuulata, toetada ja mõista. Vahel vanematel lähevad asjad lihtsalt segamini, ja läbi rääkima ja liigselt kuulama asutakse teemades, kus peaks kehtima vanema kõigutamatu reegel ning paindumatu ollakse seal, kus laps saab kaasa rääkida ja ennast tähtsana tunda selle kaudu, et temaga ja tema piiridega samuti arvestatakse. Võimuvõitlus tekibki osaliselt sellest, et laps soovib tunda, et on tähtis ja saab selle tunde kätte selle abil, et on allumatu.
On palju valdkondi, milles laps saab tunnustust ja tähtisolemise tunnet: laps saab näiteks olla tähtis oma ettepanekute kaudu, mida vanemad kuulda võtavad (laps ütleb ise, mida selga panna; teeb ettepaneku, kuhu nädalavahetusel minna, keda kutsuda sünnipäevale, mida teha õhtusöögiks jne). Kui vanemad kuulavad oma last, pühendavad talle piisavalt aega, mängivad temaga, teevad koos meeldivaid ühistegevusi, on valmis last toetama ja mõistma, siis see kõik on samuti hea alus koostöö sünniks. Head suhted põhinevad ikka mõistmisel, usaldusel ja koostööl. Kui need asjad on korras, on lapsel ka kergem usaldada vanema korraldusi ning võimuvõitlus jääb ära.
Käisin täna psüholoogi juures sain ainult nii palju teada et mul laps ära hellitatud ja kuna ma kahekesi temaga sünnist saati koos siis tema arust on ta a ja o.Ego on tal suur ja on harjunud saama kõik mis tahab.Aga kuidas ma seda muuta saaksin seda ma ei saanudki teada pean ootama järgmist aega
Kirjutate, et käisite psühholoogi juures, aga ei saanud teada, milliseid muutusi teha. Iseenesest on psühholoogi külastamine väga tervitatav ettevõtmine. Paraku on tööprotsess igal psühholoogil omanäoline ja milliseks täpsemalt see kujuneb, sõltub eelkõige teie omavahelisest koostööst ja kontaktist. Kui lapse käitumisega on probleeme, siis selle korrigeerimiseks tuleks varuda aega ja kannatust. Oleks loomulikult tore, kui psühholoog ütleks täpselt, mida teha, teie viipate võlukepikesega ja kõik saabki korda. Kahjuks ei ole see võimalik. Kui kohtute psühholoogiga mõned korrad ikka rohkem, siis õpib tema teid paremini tundma ja nii tekib vastastikune mõistmine ja tunnetamine. Nii saate koos psühholoogiga välja mõelda ja aja jooksul kodus katsetada, et milliseid enda käitumisi oleks mõistlik muuta, et omakorda lapse käitumine muutuks.
Soovin teile ikka jõudu ja kannatust, et lapse käitumist talle endale ohutumaks muuta.
Kuna psühholoogi uut aega peate tõenäoliselt veel natuke aega ootama, siis soovitan uurida raamatuid, millest võiks abi olla.
Juul, Jesper "Ei ütlemise kunst" Väike Vanker 2010
Juul, Jesper „Sinu tark laps”, Väike Vanker 2010
Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla. Autorit ei mäleta.
Kuidas rääkida lastega nii, et nad õpiksid kodus ja koolis. A. Faber, E. Mazlish jt.
Aga kindlasti püüan edasi rääkida