Olen hiljuti saanud oma lapselapse eestkostjaks. Seda põhjusel, et lapse vanemad jätsid lapse minu juurde elama ja ei hoolinud tema kasvatamisest. Lapsel olid käitumishäired juba pisikesena. 2 aastasena lasteaeda läinud, lükkas ja lõi ta teisi lapsi, ei suutnud tegevustes osaleda, segas teiste mängu. Praeguseks on ta teiste poolt tõrjutud. Vahel kuulen lapsi hommikul ütlemas: jälle see ..... tuli, ma ei taha, et ..... siin on. Temaga juhtub alailma midagi, ta mõtleb välja tegusid, mis võivad talle endale ohtlikud olla (ronib wc poti otsa ja sealt vaheseinale....), mängudes surub enda tahtmist peale. Kasvatajatele ei kuuletu. On välja valinud kaks vanema rühma kasvatajat, kellele kuuletub. Näiteks läksin talle pärast lõunamagamist järele. Kõik teised lapsed magasid, tema aga jooksis magamistoa eesosas ringi, kolm kasvatajat tema ümber. Olevat kasvatajale rumalaid sõnu öelnud, kui see teda keelas. Tihti on teda magamistoast välja saadetud, et teised saaksid magada. Tal on oma eelmisest elust( viibis 1-3 aastasena alkohoolikute seltskonnas) suur pagas rumalatest sõnadest. üldjuhul ta neid ei kasuta aga aeg-ajalt on perioode, kus kõik käitumisprobleemid võimenduvad ja vanad trikid meelde tulevad. Ma lausa kardan lasteaeda talle järele minna, sest kunagi ei tea, mis ta jälle on korda saatnud. Minu tähelepanekute põhjal on probleemsem see periood, kui ema on last külastanud. Umbes nädal kulub siis, enne kui kõik vanadesse rööbastesse läheb. Sel ajal on unehäireid, voodimärgamist, närvilisust, jonnihooge, asjade loopimist. Saan aru, et seda põhjustab lapse kurbus, et ta oma perega koos olla ei saa. Samas ei saa ma keelata tal emaga kohtumist. Mõnikord tundub mulle, et võibolla on tegemist diagnoosiga: ADHD, või ODD. Olen palju sellealast kirjandust lugenud, et end harida ja hakkama saada. Olen kasvatajatega tihedas ja sõbralikus koostöös. Arenguvestluses selgus, et laps on natuke vähem agressiivne kui aasta tagasi ja on poole aasta jooksul tegevustes osalenud, on nutikas ja uudishimulik.
Eestkoste seadmist hakkasin organiseerima tänu psühholoogi konsultatsioonil saadud soovitusele. Selle psühhooloogi sõnul ei saa lapse elus enne midagi muutuma hakata, kui ta elu on juriidiliselt korda aetud. Samas soovitati ka tugiisikut lasteaeda. seda pole omavalitsus suutnud võimaldada. Iseenesest kohtumäärus ju last ei muuda. Kahe aasta pärast läheb ta juba kooli.Kust peaksin jätkama lapse aitamist, kelle poole pöörduma, et teada sada, millega on tegu. Elame maal ja meie maakonnas lastespetsialiste pole. Oleksin nõus ka Tallinnasse nõustamisele sõitma. Mida teha?
Vastutustundliku vanavanema ning eestkostjana tunnete tõsist muret oma lapselapse pärast. Väikelapsena päritoluperest saadud kahjustused ilmnevad käitumishäiretena (agressiivsus, allumatus, ebakohane ja ohtlik tegevus tähelepanu saamiseks jne.). Lisapingeid toovad teie sõnul kohtumised emaga, peale mida avaldub lapsel enurees, unehäired, närvilisus jt. kehalised ja käitumuslikud distressi sümptomid.
Soovite teada, kuidas kõige paremal moel toetada ja aidata last. Soovitaksin teil konsulteerida omavalitsuse lastekaitsespetsialistiga, et saada informatsiooni kohaliku omavalitsuse poolt osutatavate ja osaliselt või täielikult kompenseeritavate teenuste kohta. Mitmed omavalitsused kompenseerivad nõustamisele tehtud kulutused (kui kohapeal ei ole spetsialiste, siis suunatakse lähima teenuseosutaja poole).
Lisainfot abisaamise võimaluse kohta saate lugeda: http://lasteombudsman.ee/sites/default/files/psuhholoogilise_abi_voimalusi_tutvustav_voldik_lapsevanematele.pdf
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
