Minu mure seisneb selles, et olen viimaselajal hakanud saama märkusi oma lapse (2a 10k) käitumise kohta lasteaias. Ta käib eralasteaias juba aasta ja viimase kuul on õpetajad pöördunud minu poole, et laps on tujukas ja peab istuma päevas mitmeid mitmeid kordi teistest eemal toolil ja järele mõtlema. Pidavat saama teiste laste peale kurjaks, millegagi viskama või siis mõnes muus olukorras ajab lihtsalt oma jonni. Esialgu võtsin asja rahulikumalt, kuna märkasin ise ka, et laps on muutunud jonnakamaks ja katsetab minuga piire, et kas ta saab oma tahtmist läbi jonni. Kui aga jään järjekindlaks, siis oleme jonni seljatanud ja päev läheb edasi probleemideta.
Eelmisel nädalal kuulsin juba kahelt erinevalt õpetajalt erinevatel päevadel sama juttu ja olen mures, mis võib põhjustada lapse sellise käitumise. Kodune olukord on meil kõik nii nagu alati, ei ole elukorralduse muudatusi ja minuga koos olles on laps ka nii nagu ikka. Üldiselt kuulab sõna kenasti, on asjalik, aga vahel ikka on ka halvemat tuju ja jonnakust.
Olen jälginud nüüd last viimasel nädalal, et kuidas ta teiste lastega mängib ja kas käitub erinevalt kui teised, aga mitte midagi, ma ei leia, et ta teeks midagi teisiti kui teised samaealised. Pingelisemaks on laste vahel läinud olukord siis, kui teine laps tahab võtta minu lapselt midagi käest ära. Ta on üksik laps ja jagamine ei ole talle ehk nii tuttav. Kuigi kui läksin juurde ja seletasin natukene, oli probleem lahendatud ja sai aru kenasti, et tuleb jagada ja saab ka koos mängida. Ehk on asi selles, et lasteaias ei süveneta antud olukorda vaid võetakse üks laps ja pannakse eraldi istuma ja nii jääbgi. Või on asi selles, et mitmed tema ealised on lasteaiast lahkunud ja juurde on tulnud pisemaid, et nemad saavad rohkem tähelepanu ja laps püüab halva käitumisega tähelepanu saada? Kodus ta ju saab kogu minu tähelepanu ja me teeme kõiki asju koos.
Kui olen kuulnud, et lasteaias on riidlemist olnud, siis olen püüdnud lapsega selle läbi rääkida ja uurida miks ta nii tegi...tema poolt on alati vastuseks, et teine laps võttis selle või selle ära. No ma ei tea...
Kuidas või mida ma peaksin õpetajate käest uurima või kuidas nende jutu peale reageerima?
Olete mures oma lasteaias käiva lapse pärast, kuna olete saanud negatiivset tagasisidet õpetajatelt. Tore, et olete püüdnud last kuulata ja mõista.
Kirja lugedes ei leidnud sealt midagi eakohatut ega imelikku. Kolmeaastane ei oska tõesti veel asju jagada (see oskus ja mõistmine, miks seda üldse vaja on, tekib alles 5-6-7-aastaselt), seda enam üksiklaps; samuti on kolmene laps impulsiivne, ta reageerib oma katmata vajadusele häälekalt, tihti ka jõuliselt, ka hammaste ja küüntega, tal puudub oskus oma tunnetega toime tulla ja aru saada oma vajadustest; väikelaps ei suuda rahuneda ilma täiskasvanu toeta. Jpm. Selle kõige tõttu peabki laps olema ümbritsetud hoolivatest täiskasvanutest, kes last toetavad, turvavad, mõista püüavad, toetust pakuvad jne.
Väikese lapse jaoks on lasteaed, kus palju lapsi koos, tihti väga pingerikas koht, ja sagedasti on olukordi, kus lastelt nõutakse käitumist, mis pole veel eakohane. On lihtsalt meie tsivilisatsiooni häda, või eripära, et nii väikesed lapsed on juba kollektiivis.
Kasvatajad-õpetajad loomulikult teavad, millised on laste ealised iseärasused ja võimed, kuid ikka juhtub, et kasvataja ei jõua kõikjale, ei saa seista iga lapse kõrval, olla iga arusaamatuse lahendaja jms.
Üks lahendusi ongi see, et teha rühma õpetajatega rohkem koostööd, näidata valmisolekut usaldada neid kui professionaale, samas toetada neid, andes neile ülevaateid, kuidas teie sarnastes olukordades käitute, kuidas reageerib laps teie erinevate reageerimisviide peale jne. Oma lapse ekspert olete ju teie. Kuid kasvatajad-õpetajad vastutavad kõigi lastega tekkinud olukordade eest sel ajal, mil laps on rühmas.
Kas teie lasteaias on toimunud loenguid lastekasvatuse teemadel? Tihti on neis olukordades abi ka sellest, kui lisada teadmist, seda nii vanematele kui ka lasteaia töötajatele. Perekeskuse lehel on loenguteemad, mille seast saab valida just selle kõige vajalikuma. Vt
