Tere! Minu poeg on kohe viieseks saamas ja suured mured lasteaias. Pidavat rumalasti rääkima, vahel teisi kiusama ja kasvatajatele mitte alluma ja ei taha lõunauinakut teha. Olemuselt on väga elav, tähelepanelik ja üsna nutikas. Samas ühistegevused pidi ilusti kõik kaasa tegema
Seni läheb veel meelsasti lasteaeda. Poiss ise räägib, et kasvatajad ainult röögivad kogu aeg. Poiss räägob ka seda, et üks teine poiss lasteaiast sosistab talle roppusi kõrva ja minu poeg ütleb siis kõva häälega selle sõna välja nn mängivad "telefoni". Samas kodus on olukord kontrolli all.
Kasvatajad on ka pöördunud juhataja poole. Vesteldes juhatajaga jäid kõrvu laused "me võime ju teda need aastad lastaaias ja koolis kuidagi väljakannatada, aga te ise kannatate terve elu", "ta on hüpperaktiivne", "ta ei ole normaalne", "meil on omaalaprofesonaalid, kes oskavad lapsi hinnata ja pole ettevalmistatud erilisteks juhtumiteks" jne(ise ta last polnud näinudki). Soovitas käia psühholoogi juures, kus me ka käisime ja vestlesime paar tundi. Psühholoog leidis, et poiss käitub vastavalt eale. Soovitas ka keskkonna vahetust s.t alustada puhtalt lehelt. Kui aga võimalik ei ole siis neelake alla kõik mis teiele üteldakse. Juhataja käis ka ise lasteaias poisiga vestlemas ja leidis, et poiss on tegelikult üsna nutikas aga vajab tähelepanu ja tahab tegelemist.
Nüüd on asi juba läinud nii kaugele, et kasvataja sõimab mind juba laste juuresolekul, süüdistab, et ma kodus umbes õpetan last mida lasteaias kasvatajale ütelda. Et ma peaksin ikkagi psühhiaatri juurde minema. Ka sotsiaaltöötaja juures on käidud juba kaebamas ja ka too soovitas mul minna psühhiaatri juurde, et psühholoog pole mingi asi, et ikka arstlikku hinnangut oleks vaja.
Ma olen kõigest sellest nii väsinud.
Saan aru, et tunnete end abitult ja väsinult. Oma lapse õpetajatelt ja lasteaia juhatajalt ei saa te sellist toetust, mida vajaksite. Teie laps on hästi arenenud ja teeb lasteaias ühistegevusi kaasa. Probleemid avalduvad suhetes teiste laste või õpetajatega. Kui ma nüüd kirjast õigesti aru sain, siis õpetajad ütlevad, et neil ei ole piisavat ettevalmistust, et teie lapsega oskuslikult toime tulla.
Teile on soovitatud psühhiaatri poole pöörduda. Arvan, et uurida, konsulteerida ja võimalikke edaspidiseid soovitusi küsida on igati mõistlik. Kui te ei tea täpselt, kuidas oma last toetada, siis tasub ikka õppinud spetsialistide poole pöörduda. Kui selgub, et ühtegi diagnoosi lapsel pole, siis on vaja hakata otsima võimalusi, kuidas lasteaias suhteid paremaks ja toetavamaks muuta. Olen nõus, et kui õpetajatel puuduvad oskused toime tulla lastega, kes vajavad rohkem tähelepanu või suunamist ja teie laps seda vajab, siis on vaja leida teine lasteaed. Kui aga arst leiab, et lapsele võib panna diagnoosi, siis saate juba edasist juhendamist ja nõu arsti ja sotsiaaltöötaja poolt. Kui laps vajab erilist lähenemist, siis tuleb seda pakkuda võimalikult vara. Kuid kindlasti soovitan teil seni otsida häid spetsialiste, kes oskavad last hinnata ja ka teile tuge pakkuda, sest igal lapsel on turvaline kasvada, kui tema vanemad on vajadusel toetatud teiste täiskasvanute poolt. Sel juhul jaksavad vanemad olla lastega piisavalt rahulikud ja mõistlikud ning laps saab sellist toetust, mis teda aitab.
Kirjast saan aru, et teie suhted õpetajatega pole kuigi head. Laps vajab aga tasakaalukaks arenguks, et teda ümbritsevad täiskasvanud teeksid kootööd. Seega võiksite mõelda, kas on midagi, mida teie saaksite omalt poolt teha, et suhted õpetajatega oleksid rahumeelsemad ja mõistmine suureneks teie vahel. Kui õpetajatel on mure, siis oleks suhte loomise mõttes hea, kui võtaksite aega ja kuulaksite õpetajate mõtteid. Selleks peaks muidugi eraldi aja kokku leppima, sest üle ukse ja laste ees ei pruugi olla hea rääkida. Teise asjana võite ka omalt poolt rääkida õpetajale midagi, mida ise lapsest teate, mis aitaks ka õpetajatel last paremini mõista. Kindlasti tasub vältida võimuvõitlust ja tõestamist, et kellel on õigus. Proovige ka ise leida endas selline hoiak, et näete ennast ja õpetajaid ühel pool koostööd tegemas ja lapse huvide eest seismas. Kui teile tundub, et õpetajad on ründavad, siis lihtsalt jääge neid kuulama ja püüdke sõnastada, millist muret või vajadusi te selle nö rünnaku taga kuulete.
Täiskasvanud (lapsevanemad, õpetajad jne) kipuvad minema kaitsvale või ründavale positsioonile, kui lapse käitumist võetakse isiklikult ja tuntakse end süüdi ja läbikukkununa. Need tunded aga last ei aita. Selleks, et laps saaks aasta aastalt aina mõistlikumaks areneda, peavad tema ümber olevad täiskasvanud olema kannatlikud, pingutama ja näitama lapsele eeskuju, kuidas tehakse koostööd ja proovitakse mõista teineteist. Kuna me teisi ei saa muuta, siis on vaja teil mõelda, mida saate teha just teie ja keda veel appi kutsuda.
Kirjast ei selgu, kui palju lapse isa lapse ja lasteaiaga suhtleb. Kui tunnete, et olete väsinud lasteaias olevate pingete tõttu, siis on mõistlik sättida elukorraldus nii, et lapse isa saaks mõnda aega last viia ja tuua. Ka selline muutus võib aidata teil puhata ja suhteid lasteaia ja kodu vahel ehk muuta. Tihti mõjub ka lapsele hästi, kui ta saab rohkem ka isaga aega veeta ja koos mingeid asju teha. Võite lihtsalt mõelda, kui palju teie laps saab isaga koos olla ja kas siin saab midagi muuta.
Kui tahate aktiivse kuulamise kohta rohkem lugeda, siis meie kodulehel on lühiülevaade olulistest suhtlemisoskustest: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Lisaks soovitan lugeda Mazlishi ja Faberi raamatut „Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid“ ning õpetajatega koostööst on juttu nende teises raamatus „Kuidas rääkida lastega nii, et nad õpiksid kodus ja koolis“.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
