Minu poeg on 6 aastane, saab varsti 7. Sel sügisel läheb ta kooli. Mure seisneb aga selles, et ma lihtsalt ei kujuta ette kuidas saab ta hakkama iseseisvusega mis sellega kaasneb- peale kooli ise kojutulek, üksi kodusolek jne. Praegu pole ta nõus isegi tund aega üksi kodus olema. Ta läheb küll rõõmuga ise tänava nurga peale kodu lähedale poodi, aga kaugemale pole ma julgenud teda saata. Kas oleks väga napakas idee lasta tal kaugemale poodi minna ja ise nö salaja järgi minna st kontrollida kas ta ikka saab suure ristmiku ja muude teede ületustega hakkama?
Ta on suhteliselt arg suhtleja ja kergeusklik- ma kohe siiralt kardan teda üksi kuhugi kaugemale saata
Kuidas õpetada talle julgelt kodus üksi olemist? Oodatud on igasugused nõuanded.
Olete mures nii poja valmisoleku pärast üksi kodus olla kui iseseisvalt koolist koju käima hakata ning peate teda üldiselt arglikuks. Küllap olete sellest ka omavahel rääkinud, kuidas on olla üksi kodus ja minna ise poodi. Rääkide sellest veel – mis mõtted tal on sellega seoses, kuidas end tunneb üksi kodus ja poodi minnes, mis talle meeldib selle juures, mis mitte jne. Kui ta tõesti peab midagi hirmutavaks ja tunneb end ebamugavalt, siis võiksite koos arutada, mis aitaks sellest üle saada. Oluline on see, et ta ise tahab proovida järjest rohkem iseseisev olla. Harjutada saab seda samm-haaval, pakkudes rohkem võimalusi. Koolitee koos läbi käies, seejuures arutledes, kus tuleb üle tee minna, millal võib jne. Seejuures võib ju kokku leppida, et lähete koos, kuid tema ise jälgib ja seletab, kuidas tohib jne. Salaja ise järgi käia enda rahustamiseks ei pruugi anda turvatunnet ja ei tekita ka omavahelist usaldust. Pigem võikski leppidagi kokku, et käita tema järgi ja vajadusel pakute kindlustunnet.
Ka kodusolekut võib proovida järk-järgult aega pikendades, olles ise näiteks telefonitsi kättesaadav. Kõige selle juures on oluline vältida pojale kartlikust sisendavates hinnangutest (nt sa kardad ja oled arg, teised sinuvanused ju kõik julgevad ja saavad hakkama, mehed ei karda jms.).
Ja lõppude lõpuks, kui siiski jääb muretsemiseks põhjust, siis kaaluge teisi võimalusi, sh hoidjat, oma tööaja lühendamist, miks ka mitte kooliminekut edasi lükata vms. Oluline on saada kindlustunnet teile mõlemale.
Meie kool kodu lähedal (200m umbes). Enne esimesse klassi minekut jalutasime sageli koos koolini, rääkisime ja arutasime. Samuti käisime tutvumas kooli ja õpetajaga. Laps ka muidu kartlik ja ise omapäi eriti ei taha kuskile minna. Nüüd aga käib koolis ise ja saab väga hästi hakkama. Kui talle natuke aega anda, siis ta on igati kraps. Ise koolis käimine oli tüdruku jaoks tähtis, tema on juba suur (nagu ta ütleb). Oma kogemusest võin öelda, et igasugune julgustamine ja toetamine hästi vajalik. samas julgustamine ei tohi muutuda sundimiseks. kui ta ikka kardab midagi, siis ta kardab. koos võib proovida ainult hirmust üle saada. päikest!
olin ka sellise probleemi ees eelmine sügis kui mu poeg kooli läks. aga tegin kõva koolitust kuna võib teed ületada , millise foori tulega seisma jääda ja et vaatama peab mõlemale poole.aga soovitan võta puhkus minge hommikul koos kooli ja päeval tagasi siis hakka vahemaad suurendama ja leppige kokku kus sa teda ootad. näiteks. emme ootab sind täna siin selle suure tamme juures aga las jääb algselt silmside sest kui ta on veel arg siis ju laseks väheke tal julgust saada. ja naabri tädi võiks teda peale kooli üle ukse vaadata siis ta teab et keegi on siin samas lähedal ja tal ei tule siis hirm. ma ostsin poisile telefoni ja algul aitas see et koju jõudes helistas mulle tööle et on kodus ,ka ise helistasin iga tunni tagant talle , siis oli lapse hääl julge ja ei olnud hirmu ,sai helistada kui emme igatsus tuli.
