Tere!
Mu praeguseks 3,5 -aastane tütar on "inimpelglik" algusest peale. Lasteaias käinud nüüd juba üle aasta. Sellisel lapsel ongi keeruline käia lasteaias, kuid ehk on häid ideid, mida saaksin teha, et tal seal veidike parem oleks? Ta ise on õnnetu ja ütleb, et keegi ei mängi temaga; ütleb, et teistel on sõbrad, aga temal ei ole või siis, et mul on küll sõbrad (nimetab nimepidi) aga nad ei mängi minuga. Olen püüdnud aru saada, milles asi, ja see mida mina näen, on pigem vastupidi - tema ei mängi kellegagi. Vähemalt minu silma all tulevad teised küll ja kutsuvad mängu kaasa, aga tema jääb selle peale enda ette vaatama ja ei lähe. Olen püüdnud julgustada, pakkunud, et lähme koos, aga saan vastuseks: Ei taha. Kui küsin: miks ei taha, siis vastus on ikka sama: ei taha. 3-aastase sõnavara/enesemõistmine ilmselt ei lase tal täpsemalt selgitada, aga mina ei oska ka aru saada ega sealt edasi minna, mida teha, et ta ei tunneks ennast kõrvalejäetuna. Ta ei taha lasteaeda minna, sest "seal pole kellegagi mängida". Kui ütlen, et kodus ka ju ei ole, siis ta vastab, et äkki ikka emmel on natuke aega. Õpetajad ei näe probleemi vaid kiidavad, et ta kogu aeg leiab endale tegevust - ehkki, tõsi, üksinda.
Mulle tundub, et see, kui kodus temaga tegelemiseks rohkem aega võtan, mõjub isegi veel negatiivsemalt lasteaias käimisele. Töötan kodust ja seepärast säilib kodus alati lootus, et "äkki emme mängib minuga vahepeal". Samas, kui laps lasteaias ei käiks, ei saaks ma kuidagi oma asju tehtud.
Kirjutate, et olete mures oma 3,5-aastase lapse pärast, kes on lasteaias õnnetu, kuna leiab, et teised lapsed ei taha temaga mängida/tal ei ole sõpru/sõbrad on, aga nad ei mängi temaga.
Nimetate, et teie tütar on "inimpelglik" sünnist alates ning seetõttu ongi tal lasteaias käimine keeruline.
Iga laps sünnib oma temperamendiga, mis väljendub - kuidas laps käitub/midagi teeb. Kas saan õigesti aru, et teie tütar on algusest peale häbelik ja uje uusi kontakte looma, kohaneb raskelt muutustega/uute inimestega/režiimiga? Eelistab pereliikmetega koos olemist, tuttavat keskkonda ja rutiine?
Endast erinev laps on kindlasti igale vanemale suur väljakutse. Parim, mida saate vanemana iseenda jaoks ning ennekõike lapsele teha- on teda aktsepteerida sellisena, nagu ta on.
Tõdete, et lapsed kutsuvad teie last mängima, kuid tema keeldub ning ei oska ka põhjendada, miks (loogiliselt suudavad lapsed oma tegevust, kätumist analüüsida alles 6-7 aastaselt).
Mängul on lapse igakülgse arengu mõjutajana väga oluline tähtsus. Miks muidu öeldaks- lapse töö on mäng?
Mäng on eelkooliealise lapse jaoks sotsiaalne tegevus. Mängides tunnetab laps sügavamalt ümbritsevat maailma, õpib lahendama mitmesuguseid probleeme ja väljendama oma mõtteid sõnades. Läbi mängu suudab laps asuda teise inimese positsioonile (empaatia), rollimängu kaudu näeb ümbritsevat oma rolli kaudu, samastab end sellega ning elab läbi siiraid ja sügavaid tundeid.
Sotsiaalse arengu seisukohalt on oluline suhtlemine kaaslastega mängu kontekstis, mitte mäng ise. Mäng mitte ainult ei peegelda lapse juba omandatud sotsiaalseid oskusi, vaid selle käigus õpitakse ka uusi.
On leitud ka, et lapse mängimise tahe ja intensiivsus sõltub eelkõige sellest, kui hästi ta ennast keskkonnas ja seal olevate inimestega tunneb, - mis võib viidata taaskord teie lapse loomusele ning teisalt ka rühmas valitsevale õhkkonnale. Saate vanemana mõelda ja kaasata kindlasti ka kasvatajaid arutlema, mil moel kaasataks kõiki lapsi mängulistesse tegevustesse. Kas kasvatajad aitavad/suunavad ja julgustavad lapsi selles? Kas võiks abistav olla, kui kasvataja kui täiskasvanu kutsuks teie last endaga mängima? Võite ka mõelda, milliseid mänge te laps armastab/eelistab kodus mängida ning rääkida sellest kasvatajatega, et need saaksid samasuguseid pakkuda ka rühmas.
Ehk saate lapsega rääkides infot, kes on tema jaoks rühmas tema sõber ja julgustate neid koos mängima. Kui teile sobib, kutsuge sõber ka oma koju mängima, pakkuge lastele võimalusi teineteise tundmaõppimiseks/harjumiseks, sõber olemiseks. Lubage ka oma laps sõbra juurde mängima või leidke võimalusi õues koos tegutseda (teise perega kokku leppides) - tegu on tõesti ka alles 3,5-aastasega ning koosmäng alles kujunemisjärgus.
See, et laps soovib kodus olles emaga mängida, ei peaks teid murelikuks tegema- leppige omavahel kokku, millal on teie ühine sina-mina ehk mänguaeg (näiteks: iga päev peale õhtusööki pool tundi või kauem...), mil teete koos midagi toredat. Samas andke ka selgelt lapsele teada, kui te ei saa temaga mängida, vaid peate keskenduma oma tööle.
Emana saate kodus oma lapsega kasutada rollimänge, läbi mängides situatsioone, näiteks: kuidas võtta teise lapse kontakti, kuidas kutsuda sõpra mängima, -et anda talle mudel sotsiaalses situatsioonis toimetulekuks - ja kka läbi tunnustamise, julgustamise ja positiivse tagasiside!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
