poja mul 4 aastane käib lasteaias teist aastat .Harjutamine võttis küll aega ,aga siiani oli kõik kena .Jäi rõõmsalt hommikul lasteaeda.Ühel päeval tulime koju ja ta rääkis et oli lasteaias nutnud uurisin et mis siis juhtus.Laps rääkis et oli lõunauinaku ajal läinud pissile ja kasvatajat ei olnud ja ta oli wc kartma hakanud et kummitus tuleb.Järgmisel päeval rääkisin sellest ka rühma kasvatajaga ja selgus et ta oli jah rühmast ära olnud.Aga poiss enam lasteaeda minna ei taha jääb hommikul nuttes maha ja magama pole nõus minema.Laps on kui haige õhtuti kodus palub pidevalt et ma teda sinna ei viiks endal silmad märjad .olen rääkinud et pole olemas kummitusi ja et kasvataja ei lähe enam ära ,aga sellest pole siiani abi olnud .Palun nõu kuidas ma peaks käituma et laps saaks turvatunde jälle tagasi
Olukord, kus laps kardab lasteaeda minna, on õnnetu ja hirmul- on kindlasti keeruline nii nelja-aastasele lapsele kui teile vanemana. Tahate oma lapsele parimat, samas olles nõutu, kuidas teda aidata hirmust üle saada, tagada turvatunne. Olete teda veennud, et kummitusi pole olemas, et kasvataja ei lähe enam uinaku ajal rühmast ära... siiani tulemusteta.
Laste elus on hirmudel "oma koht", see, et lapsed hirmu tunnevad, on pigem norm kui erand. Eri vanuses lapsed kardavad erinevaid asju, see, et teie nelja-aastane poeg kardab kummitust, on selles vanuses üks "klassikutest". Nelja-viieaastased kardavad pimedust, üksijäämist (!), viirastusi, kummitusi (!), tulnukaid jne.
Hirmu tuleb võtta kui loomulikku tunnet. Kui me midagi ei kardaks, oleksime tihti hädaohus.
Inimkonna säilivuse seisukohalt on hirm oluline tunne. Selle vastu pole vaja võidelda, sest hirmudeta elu pole võimalik. Oluline on saavutada kontroll oma hirmude üle, õppida nendega elama ja toime tulema.
Võimalik, et teie lapse hirm sisaldab endast ühelt poolt arengulist väljakutset - olen /jäänud/ üksi ja kuidas selles olukorras toime tulla? (tavaliselt on magamise ajal kasvataja rühma juures ja tuttav/korduv olukord/inimene pakub turvatunnet- erinevus tavapärasest oli hirmutav), teisalt eakohane kujutlustega seotud hirm- kummitus.
Lapsevanemad saavad aidata last, kes juba on hirmul, teda rahustades, turvatunnet taastades ja julgustades avatult oma tundeid väljendama. Vältida tuleks naeruvääristamist ("Ära ole selline tita!"), sundimist ja loogilist veenmist ("Kummitusi ei ole olemas!"), lapse hirmu eirata või lubades lapsel kardetud objekti või olukorda vältida (ei tohiks jätta last lasteaeda viimata, see vaid süvendaks hirmu, kuna soodustaks vältivkäitumist).
Lapsed saavad hirmudest võitu tegevuse, mängu, ka näiteks joonistamise kaudu - võite paluda lapsel kujutada nähtud kummitust, siis lasta tal see paber tillukesteks tükkideks rebida ja wc-potist alla lasta/prügikasti visata. Niiviisi saab ta kogemuse, et kontrollib olukorda. Kasulik on ka nn. modelleerimine e. mudelõpe- s.o. kartmatuse jälgimine teiste juures (vaatab lasteaias, kuidas teised lapsed käivad julgelt üksi wc-s pissil).
Teile saab soovitada ennekõike rahulikuks jäämist- juba sellega annate lapsele signaali, et on normaalne, kui sa midagi kardad, me mõistame su tundeid! Oli mis oli, elu läheb edasi, me usume, et sa saad hakkama!
Kui tõesti olukord ei muutu (muutub hullemaks, hirm süveneb), võiksite pöörduda lastepsühholoogi vastuvõtule, loodetavasti teil aga seda ei tule teha, kuna laps saab teie (ja lasteaias kasvataja) mõistmise ja toe abil oma hirmust jagu.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
