Milliste probleemidega puutusite kokku, kui lapsed kooli läksid? Kuidas muutus elu kodus?
Milliseid probleeme kartsite asjata? Mida ei osanud oodatagi?
Kuidas mõjutas ühe lapse kooliminek teisi lapsi?
kui minu vanem laps läks kooli, oli noorem 4 aastane. probleemiks oli armukadedus
enne kooli ikka rohkem möllu asjaosalise ümber ja pisem oli kohe väga solvunud, kuigi me üritasime temale ekstra tähelepanu pöörata ja isegi "kooliasju" sai talle osta
asi läks lõpuks niikaugele, et võtsin veidi puhkust, et saaksin nooremaga kodus olla, sest ta muutus võimatuks - jonnihood, asjade lõhkumised jms. Lasteaias oli enam-vähem normaalne, aga õhtuti kodus saime kõik. paar nädalat kodus, tegime kõiksugu huvitavaid asju ja korra lubas õpetaja ta kooli kaasa paariks tunniks. pärast esimest tundi oli ta tüdinenud ja tahtis koju - pärast seda kogemust hakkas kõik normaalseks minema. Laps vist arvas lihtsalt, et kool on nagu lasteaed - mängitakse ja on tore. 45min paigalistumist oli liig
sügisel läheb see naaskel ise kooli. esimene kogemus on meeles, aga ise arvab, et nüüd on ta suur ja jaksab
Minu poeg sai septembri algul 7 ja olime mõlemad elevil koolimineku ees. Nüüd on aga tekkinud probleemid, mida ei osanud me kumbki arvata, sest kooliskäimisest on saanud tema jaoks kõige vihatum asi. Ta on oma klassis kõige noorem ja ka suht väikest kasvu. Praegu on asi koguni nii tõsine, et on tekkinud arusaamatud kõhuvalud, mis minu arusaamist mööda peaksid väljendama stressi ja tundub, et just koolist. Hinded on tal iseenesest head, neljad-viied, kuigi mõne märkuse on siiski ka koju toonud (a la- teeb tunnis nägusid või käitub ebaviisakalt). On näha, et kool on tema jaoks nagu sunnitöö, sest kõhuvaludki kipuvad just hommikuti tulema, enne kooliminekut. Olen ürtanud ka vestluste käigus välja uurida, et mis talle konkreetselt ei meeldi, et kas on mõne klassikaaslasega muresid või õpetaja liiga kuri, aga selget vastust ta ei oska öelda, ütleb, et lihtsalt ei meeldi koolis ja kõik. Mõned sõbrad on tal tekkinud ka, kellega koos mängitakse ja tihti külas käiakse, millest järeldan, et suhtlmispuudust ei tohiks tal olla. Oma õppimised teeb enamuses pikapäevarühmas, õhtul lihtsalt kontrollin üle ja kui midagi tegemata, aitan kaasa, kuid kodus kipub igasuguseid muid ahvatlusi ette tulema (arvutimängud ja telekas), mis on alati tähtsamal kohal, kui õppimine tema jaoks. Ükskord ültes ka nii, et tahaks hoopis lasteaias käia. Soovikski arvamust, et kas sai poiss liiga vara kooli pandud? Olen küll kuulnud, et lapsed , kes saavad enne oktoobrit 7, peavad kooli minema. Kas nüüd pole muud teha, kui lihtsalt edasi pingutada ja loota, et kooliküpsus tuleb ajapikku ise koos vanusega? Väliselt on ju kõik korras, sest hinded normaalsed. Kuna poisid on niigi arengust veidi maas, süüdistan siiski ennast, et oleks pidanud ta üheks aastaks veel lasteaeda jätma.
Vastab tõele, et oktoobris 7-aastaseks saavad lapsed lähevad kooli aasta hiljem. Koolipikendust saab ka arsti soovitusel.
Kuid kool ei tohiks ühegi lapse jaoks olla vihatud või ebameeldiv koht. Olgu see laps siis kooliküps või veidi liialt vara kooli tulnud. Kahjuks võib sageli see siiski juhtuda. Emadel ja isadel ei maksa aga ennast süüdistada, et laps nii tunneb. See ei aita olukorda lahendada.
Poisid on oma arengus ja küpsemises veidi hilisemad kui tüdrukud. Seega võib juhtuda, et nad satuvad kooli liialt varakult. Lapse vaimne areng võib olla vägagi hea, kuid emotsionaalne ja sotsiaalne areng võtab veidi rohkem aega. Samuti füüsiline. Seetõttu on lapsel raske koolis paigal püsida ja ega kiusaminegi nendele lastele võõras ole. Kuid seda me sageli ette ei tea. Ja jällegi - ei ole vaja ennast selles süüdi tunda. Siin on võimalik veel olukorda parandada ja koolirõõm tagasi tuua.
Kindlasti saab suurest koolirõõmu taastamisele kaasa aidata lapse õpetaja ja koolipsühholoog. Nendega tasub teha koostööd. Lapsel peab olema ka koolis keegi turvaline isik, kellele rääkida oma muredest ja keegi, kes peataks kiusamise. Seda ei saa laps üksi teha.
Õpetajaga võiks arutada, kuidas laps tunnis käitub ja kuidas saaks tema kohanemisele kaasa aidata. Hea oleks, kui sellised vestlused ei jäta lapsele muljet nagu tema tekitab kõigile probleeme. Laps ei oska ise selles olukorras toime tulla. Kui täiskasvanud ka käega löövad ja kogu aeg pahandavad, siis on lapsel palju raskem.
Pideva keelamise ja karistamise asemel võiks lapsele seletada, millised käitumised nii Teile kui ka õpetajale sobivad ja meeldivad. Võiks välja tuua lapse positiivsed küljed. Näiteks öelda talle, mis Teile tema juures meeldib ("Mulle meeldib, et sa oma asjad ise kokku paned", "mulle meeldib, et sa oled teiste vastu hea" jne). Nii areneb lapsel ka positiivne minapilt ja see tekitab motivatsiooni paremini käituda ning soodustab lapse vaimset küpsemist. Ei maksa väga palju anda umbmääraseid kiituseid (stiilis "tubli laps", "said ju küll hakkama"). Lapsele läheb korda ikka see, mis konkreetselt Teile tema juures meeldib.
Kui lapse kõhuvalud ja muud kaebused ei möödu, vaid hoopis süvenevad, siis on mõtet pöörduda lastepsühhiaatri või psühholoogi poole, kes saab siis veidi otsesemalt ja konkreetsemalt nõu anda.
Kui lapsel praegu on kooli suhtes vastumeelsus, siis see ei tähenda, et nii jääbki nüüd kooli lõpuni. Kui lapse ümber olevad täiskasvanud ka omavahel koostööd teevad ja lapsele mina-sõnumite vormis selgeid käitumisjuhiseid annavad, siis asi laabub.
