Tere,
minu tütar hakkas käesolevast sügisest koolis käima. Ootas kooli suure õhinaga, kuid paari nädala möödudes hakkasid kõhuvalud, peavalu, lisaks hüsteeriahood. Viimased just kordadel, kus õppima tuli hakata. Hüsteeriahoogudele lisaks pakib laps igakordselt asjad ja sõna otseses mõttes ähvardab kodust ära minna, ropendab, sõimab. Oleme senini saanud hakkama riidudeta ning üritanud asjadest rääkida, peale rääkimisi on kõik natukeseks ajaks jälle korras. Laps möönab vestluse käigus, et ta tegelikult ei taha kodust ära minna, sest tal on tore kodu. Kooli kohta ei räägi ta samuti mitte midagi halba, ta on hea suhtleja, kergesti sotsialiseeruv, sportlik, sama rääkis ka õpetaja, kelle poole oma murega esmalt pöördusin. Õpetaja arvates võib lapsele muret tekitada, et ta loeb teistest tiba aeglasemalt ning seetõttu on ülesannete sisust raskem aru saada. Laps ise mulle seda maininud ei ole ning tema mure kooliga seoses puudutab üksnes asjaolu, et laulmise õpetaja on kuri. Kogu mure tipuks on aga, et teist nädalat on meil mure kooli minemisega - kõhuvalu, peavalu, palaviku tunne. Kuna olen ta kooliaja jooksul kaks korda koju jätnud, saan aru, et tegemist on ka väikese manipulatsiooniga. Olen ühe lapse täiskasvanuks kasvatanud ja seega ei ole koolimineku kogemus mulle kui lapsevanemale esmakordne, samuti ei ole lapsel lasteaia aegadel mitte mingeid probleeme olnud, kuid hetkel tunnen, et ei oska enam edasi minna, sest ka minu närvid hakkavad otsa saama. Perearst soovitas anda lapsele aega kohaneda ning kui olukord ei parane, siis pöörduda kooli psühholooogi poole, kuid väikese koha tõttu tean, et sellised asjad jõuavad lisaks õpetajatele ka kaasõpilasteni ning seda ma küll ei soovi, et ka sellelt pinnalt probleemid lapsele tekiksid.
Ütlete, et laps ootas kooliminekut väga, kuid on nüüd mingil põhjusel väga häiritud. Laps reageerib nii käitumisega (sõimab, ropendab, ähvardab) kui ka kehaliselt (erinevad valud). Saan aru, et õpetaja arvates võib olla põhjuseks lapse ebakindlus ja sellest tulenev kärsitus, kuna tal võtab tekstidest arusaamine kauem aega. Muid võimalikke põhjuseid te kirjas välja ei too.
Kuna inimesed näevad maailma erinevast vaatenurgast, siis tekivad ka erinevad kogemused samadest olukordadest. See on ka põhjus, miks vanemad ei pruugi aru saada laste probleemide põhjustest, kuna nad ise vaatavad olukorrale teise nurga alt. Lapse käitumine näitab selgelt, et tal on probleem ja ta tunneb end mingil põhjusel halvasti. Isegi kui kõhuvalud võivad tunduda manipulatsioonina, siis tegelikult on need ikkagi märk sellest, et lapsel on halb olla.
Laps ei pruugigi ise aru saada, mis teda vaevab. Tavaline on selline käitumine siis, kui laps tajub suuri nõudmisi iseendale õppimisel. Sel juhul kaob ära põnevus ja avastamisrõõm ning see asendub ärevuse ja paanikaga. Õppimine võiks olla lapse ja õpetaja koostöö, milles vanemad saavad olla vajadusel abiks. Hinded ja head tulemused ei peaks olema eesmärgiks omaette – need on lihtsalt tagasiside sellest, kuidas lapsel läheb. Iga laps kohaneb erinevas tempos ning võiks olla loomulik ka mõnes asjas aeglasemalt areneda ja kohaneda.
Selleks, et luua aga selgust, mis võiks teie lapsega toimuda on parimaks viisiks aktiivne kuulamine. Lapsele tuleks teha kohanemiseks piisavalt ruumi ja anda aega. Laps võiks saada väljendada seda, mis tema seest tuleb. Mida rohkem õpib ta sõnastama enda sees olevaid pingeid, kogemusi, vajadusi, tundeid, seda vähem peab ta oma stressi välja elama ropendamise ja muu sellisega. Kui lapsel ei ole harjumust ja ruumi rääkida oma negatiivsetest kogemustest, siis pinge jääbki kehasse ja hakkab väljenduma erinevate valudena. Kuulamise puhul teeb vanem psühholoogiliselt ruumi lapse kogemusele. Laps peaks tundma, et tema mõtted, tunded ja kogemused on normaalsed, kuna vanem kuulab neid ja püüab mõista. Vanem võib lapse mõtteid ümber sõnastada ja proovida sõnastada ka tundeid, mis lapse sees paistavad olevat. Laps saab seejärel täpsustada või nõustuda. Selline kuulamine koos peegeldamise ja ümbersõnastamisega võib toimuda pikka aega. Vanem võiks oma pea mõtetest, soovitustest ja arvamustest selleks ajaks tühjaks teha. Selleks, et laps õpiks ennast mõistma, on vaja tal kogeda, et keegi mõistab teda. Küsimusi pole vaja küsida, samuti pole vaja lohutada ega selgitada. Tähtis on, et laps saaks endast paremini aru ja hakkaks tasapisi endast leidma vastuseid ja lahendusi oma vajadustele. Vahel hakkavad lapsed seejärel abi küsima ja sel juhul on muidugi sobiv vastata ja aidata.
Aktiivne kuulamine on oluline, kuna vahel ei tule täiskasvanud üldse selle peale, mida laps on mõnest lausest või ütlusest järeldanud, mis nüüd sellist pinget ja survet tekitavad. Psühholoog võibki aidata leida võimalik ärevuse põhjus ja pakkuda lahendusi, kuidas konkreetset last saaks nii koolis kui kodus paremini toetada. Psühholoogide töö juurde kuulub kohustus hoida konfidentsiaalsust ning rääkida õpetajaga ainult sellest, mis on eelnevalt vanema ja lapsega kokkulepitud ja mis tundub lapse toetamiseks vajalik. Ka koolpsühholoogidel ei ole õigust rääkida lapse probleemidest kellelegi, kui nii ei ole ühiselt kokkulepitud. Võite oma hirmust enne psühholoogiga arutada ja loodetavasti saate kinnitust, et ta töötab samade põhimõtete järgi.
Oma lapse õpimotivatsiooni toetamiseks ja koolirõõmu säilimiseks saate ka huvi korral häid ideid Adele Faberi ja Elaine Mazlish raamatust „Kuidas rääkida lastega nii, et nad õpiksid kodus ja koolis“. Selles raamatus on väga palju konkreetseid näiteid kuulamisest, kehtestamisest ning õpetajate ja vanemate koostööst.
Postitus muudetud Auli Kõnnussaar poolt.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
