Mure järgmine, laps käib lasteaias, kuid peale haigestumist ei taha ta sinna minna, ilma emata. Samas on tal seal tore, kuid magma minnes tuleb talle emme meelde ja hakkab nutma. Aastaid on kestnud meil ka selline olukord, kus talle on tähtis emme soe kael ja ka teiste lähedaste, kui ema lähedal ei ole, käsi käib kogaeg mööda kaela, kuna see pidavat soe olema ja mõnus. Olen täheldanud, et laps kasutab ka seda olukorda siis, kui ta on õnnetu, kardab vms. Kui lapse käest küsida, et miks sa lasteaeda minna ei taha siis ongi vastuseks, et ta ei saa magama jääda, kui tal ei ole emme kaela ja laps lihtsalt nutab ja nutab, et talle on väga vajalik emme kael ja tema lähedus. Kui laps kodus siis on ka ema läheduses pidevalt ning käib kaela katsumas. Kui lapsega alustada juttu lasteaiast siis tuleb juba nutt peale. Ei oska kuskilt otsast alustada, et milles probleem on või mida peaks tegema.
Laste loomulik areng käib nii, et alguses suudavad lapsed rahuneda ja tunda end turvaliselt tänu vanemate kohalolule. Vanuse suurenedes hakkavad lapsed aina rohkem turvatunnet endale ise tekitama. Vanemate eeskuju ja lähedane kiindunud suhe vanematega on oluline eeldus, et laps õpiks end tulevikus maailmas piisavalt turvaliselt tunda. Kirjast ei selgu, kui vana teie laps on. Aga on loomulik, et arengus tekivad erinevatel põhjustel väikesed tagasilöögid. Saan aru, et laps käis enne juba lasteaias, kuid nüüd peale haigust ei leia ta endas piisavat turvatunnet, et tahaks minna.
Loomulik on ka see, et väikestel lastel on ellujäämiseks vajalik olla ema või lähedaste lähedal ehk turvatunne on selgelt seotud väliste objektidega – ema, isa, ema rind ja teie näite puhul mõjub lapsele rahustavalt kael, mille ümber kätt hoida. Te ütlete, et kaela tuleb ta otsima siis, kui on õnnetu, kurb või kardab. Vanemaks saades lasevad lapsed vanematest aina rohkem lahti ning leiavad uued viisid, kuidas end hästi tunda. Emotsioonidega (kurbus, hirm) toimetulekuks on vajalik hakata nende all olevaid vajadusi teadvustama. Kaela otsimine on automaatne lahendus oma murele. Kui aga teadvustada seda mure, siis saab otsida erinevaid lahendusi. Sellised arengud ei pea käima kiiresti. Seega, kui laps tuleb kaela otsima ja puudutama, siis pole vaja kaelale erilist tähelepanu pöörata ja sellest rääkida, vaid sõnastada lapse pärisvajadusi ja tundeid. Näiteks: „Sul läks tuju kurvaks“, „Sul tuli kalli isu“, „Sulle ei meeldi, et …“, „Sul on kurb, kui emme läheb ära“.
Kui laps hakkab rohkem teadvustama oma tundeid ja vajadusi, siis leiab ta erinevaid viise, kuidas oma tuju tõsta. Lastel tekib tavaliselt soov võtta lasteaeda mõni oma mänguasi kaasa või mõne olulise raamatu või lemmikpluusi/patsikummi. Tähtis on, et oleks midagi oma ja turvalist. Turvatunnet saab tekitada ka muudel viisidel – rutiinid ehk ette teada olevad tegevused; aktiivne kuulamine lapse tugevate tunnete puhul; vanema selge eneseväljendus, et laps teaks, mida mõtleb, tunneb ja vajab vanem; perekonnas valitsev rõõmus, mänguline ja sõbralik õhkkond. Laste turvatunnet aitab tõsta ka see, kui nad tajuvad, et vanematel on piisavalt turvaline elada, kui vanemad naudivad uusi elamusi ning oskavad luua ka püsivaid rituaale ja rutiine.
Seega lapse turvatunnet saab tõsta erinevatel viisidel. Oluline on kuulata ja mõista lapse kogemust ning arvestada nii lapse kui ka kogu perekonna vajadustega. Võib-olla annab teile mõna hea mõtte ka meie uudiskirja lugedes Pille Murriku artikkel „Kiindumussuhte tähtsusest lapse arengus“ - http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
