Tere!Minu mure on selline, et minu 2,5 aastane poiss laheb paris hea meelega
lasteaeda aga seal kiusab teisi lapsi, kisub juustest ja votab manguasju ara teiste kaest.Kodus on ta hea laps ja rahulik, kapriisitseb teinekord aga mitte palju.Olen ise 7ndat kuud rase, kui see info midagi annab.Kas on midagi, mis ma saan kodus ara teha, et ta ka lasteaias ilusti kaituks?
Kirjast ei selgu, kuidas jõuab teine info lapse käitumise kohta lasteaias. Saan aru, et kodus on laps rahulik ja lasteaeda läheb rõõmsalt, kuid sealne käitumine tekitab teistele lastele või kasvatajatele probleeme. Mina ei nimetaks 2,5 aastase lapse puhul mänguasjade äravõtmist või juustest tirimist kiusamiseks. Kiusamise all võiks mõelda pahatahtlikku ja korduvat nö nõrgema vastu tehtavat tegu. Antud juhul on tegemist tõenäoliselt lihtsalt vanusest tuleneva sotsiaalsete oskuste puudumisega. Laps tunneb end lasteaias mingil põhjusel ebakindlalt ning väljendab seda füüsiliselt, kuna sõnadega väljendamiseks puuduvad veel piisavad oskused ja teadmised. Alati võib lähtuda põhimõttest, et halvasti käitub laps, kes tunneb end halvasti. Seega on väga oluline, et teie lapsel oleks piisavalt ümber täiskasvanuid, kes püüavad aru saada, kuidas laps end halvasti tunneb ja mida ta tegelikult vajab.
Kui ta lööb teisi, siis tuleb sellesse sekkuda, kuna teised lapsed vajavad samuti turvalisust. Lapsele tuleb selgelt öelda, et nii on teisel valus või paha ja nii teha ei või. Edasi tuleks aga hinnangute ja sildistamise asemel püüda mõista, lapse vajadusi. Kui vaadata last ja näha, miks ta teise mänguasja võttis või juustest tiris ning peegeldada talle seda, siis õpib ka laps ise tasapisi oma vajadusi teadvustama ja sellest tekib ka võime valida oma käitumist. Kui laps ei saa veel isegi aru, mida ta tunneb ja mida ta tahab, siis tema keha lihtsalt reageerib. Emotsionaalne ja sotsiaalne areng võtab aega ning selle toetamiseks tuleb täiskasvanul olla eeskuju ning vältida kriitikat, hinnanguid, häbistamist. Olen veendunud, et ükski laps ei taha käituda halvasti, kui ta oskaks ja suudaks probleeme teisel viisil lahendada. Teisel viisil õpib ta olukordi lahendama, kui ta õpib ennast teadvustama ja oma vajadustest aru saama. Selleks on vaja, et täiskasvanud lapse ümber mõistaksid last sügavamal tasandil.
Kui lapsele öelda, et ta kiusab ja on paha laps, siis selline käitumine kinnistub ning lapsel tekibki mina-pilt endast kui pahast lapsest, kes kiusab. Paha lapsena ei meeldi ta teistele ja seetõttu ta tunneb enda väga halvasti ning halva tunde paneb ta omakorda halba käitumisse. Ilma täiskasvanu oskusliku sekkumiseta võibki hakata selline spiraal tööle, millest on hiljem juba keeruline välja saada.
Seega soovitan peale piiride näitamist aktiivset kuulamist ja lapsele tema tunnete sõnastamist. Kindlasti läheb vaja palju kannatlikkust, sest pois võib olla sellise temperamendiga, mis väsitab täiskasvanuid ning siis on hinnangud kerged tulema. Isegi kui lasteaia kasvataja ei ole kursis sotsiaalsete oskuste arendamisega ning annab teie lapsele hinnanguid, siis teie saate püüda peegeldada ikka lapsele tema tundeid ja vajadusi. Näiteks: „Oi-oi, teisel poisil on nii valus. Sa tahtsid ise selle mänguasjaga mängida.“, „Sulle ei meeldinud, et ta selle mänguasjaga ise mängis. Jaa, ma näen, kui väga sa ise tahad sellega mängida. Ja nii ei saa teise käest võtta“. Mõte on selles, et täiskasvanu paneb piiri ning seejärel aktsepteerib neid tundeid, mida see piir lapses tekitab. On täiesti turvaline, kui laps on väga kurb. Turvaline on seni, kuni keegi lapse tundeid märkab ja mõistab. Kui laps tunneb end märgatu ja mõistetuna, siis hakkab ta ise end mõistma ja siis saab areneda oskus oma käitumist valida ja emotsioone suunata.
Kuna teil on ka beebi sündimas, siis vajab vanem laps võimalikult palju tähelepanu ja turvalist rutiini. Laps vajab armastavat suhet nii ema kui ka isaga. Laps õpib teisi mõistma, kui ta kogeb, et teda mõistetakse. Kuid emotsionaalne ja sotsiaalne areng vajab aega, eeskuju ja teadlikkust. Aitäh, et kirjutasite ning soovite oma last uues olukorras võimalikult hästi toetada
Väga toetav on ka mõte Aletha Solteri raamatust „Nutt ja jonnihood“, et lapsed vajavad kõige enam armastust ja tähelepanu siis, kui nad käituvad viisil, mis selleks kõige vähem põhjust annab.
4 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
