Nii ongi. Kui õpib siis on 4 ja 5, kui ei siis puudulikud ja kolmed. Sagenenud on käitumisprobleemid. Koolis odavat populaarsust otsides, teeb ilmvõimatuid lollusi. Viimasel ajal tuleb koolist iga nädal mõni sellekohane signaal.
Oleme käinud koolipsühholoogi vastuvõtul. Soovitati sporti teha, aga poiss trenni minna ei taha ( ei viitsi).
Just tema hinded teevad kõige rohkem muret. Praegu on 6.klass. Kas võtab end ise kokku ja millal? Kas üldse?
Oleme rakendanud piitsa ja präänikut, aga tundub et 2 saada ta enam ei karda. Piitsa all mõtlesin hüvede vähendamist (arvuti ja nutitelefoni ära võtmist). Präänikuga asjade saamist mis poisslastele meeldivad. Mitte et me üritaks last ära osta, aga ilmselt saate mõttest aru.
Mõistus on otsas. Kuidas last õppima motiveerida?
Tere
Tahtisn algatada vägagi sarnase teema. AInult selle vahega, et meil 11 a poiss ja 5. klass. Õppimine käib kodus väga vaevaliselt. Pea on poisil päris hea, kui arvestada, kui vähe ta kodus õpib ja saa häid hindeid. Aga samas jätab ka palju tegemata ja saab puuduliku hinde. Ise ta nende pärast muret väga ei tunne. Kontrolltöödeks ei ole ta kunagi kauem õppinud, kui 10 minutit ehk. Seega puudub püsivus. Ja kohustuslikust kirjandusest ehk raamatutest ei tasu üldse rääkidagi, neid ta lihtsalt ei suuda kunagi lõpuni lugeda. Kui on aga lihtsam lugemine ja talle raamat meeldib, siis isegi loeb läbi ja hea meelega. Kahjuks aga antakse tänapäeval lugeda lastele raamatuid, mis olid meie ajal juba (nt "Kadri") ja ma ei oska kuidagi lapsele selgeks teha, et see raamat talle kuidagi kasulik on. St ma seletan muidugi, et lugemine arendab mõttemaailma ja suhtlusoskust...aga paraku see ei motiveeri üht teismelist poissi. Kunagi sain siit nõu, et ei tasu võtta tema kooli probleeme enda omadeks. Et las olla nii nagu on. Aga kui kaugele siis tuleb lasta minna? Kui hinded muutuvad väga halvaks, helistab mulle klassijuhataja ja kool ju ootab lapsevanemalt, et see paneks lapse õppima. Aga kuidas? Ma ei saa ju sundida. Ja teeme sama, mis esimeses kirjas, et võtame telefoni nädalaks ära, kui raamat läbi loetud ei saa, et siis on lootust, et äkki hakkab igavusest lugema, muidu istub ikka oma telefonis. Ja ka kõik koomiksid pidin ära korjama, sest neid jõuab ta alati lugeda.
Motivatsiooni teema on tõesti õppimise juures väga oluline ja nagu näha tuli korraga kohe kaks kirja sel teemal. Iga lapse motivatsiooni puuduse põhjus võib olla muidugi erinev, kuid vastan siin üldisemalt.
Esiteks tasub küsida, kellel on probleem? See küsimus aitab ühe suure ja üldise probleemi võtta tükkideks lahti ja näha erinevate inimeste erinevaid vajadusi sama olukorraga seoses. Mis on antud olukorras lapse vajadus, mis õpetaja vajadus, mis isa vajadus ja mis ema vajadus? Võimalik, et probleem on kõigil, kuid see on igal ühel erinev.
• Õpetajat võib häirida lapse käitumine, kuna tal kulub liiga palju energiat ühe õpilase peale.
• Lapsel on võib-olla tunnis igav või kardab ta hoopis ees seisvat vahetundi ja klassikaaslastega ebasõbralikke suhteid.
• Vanem tunneb end abituna, kuna ta ei saa kodust või töölt teha midagi, mis paneks lapse koolis õppima ja tähelepanelikult õpetajat kuulama. Või tunneb hirmu ja süüd, et on läbikukkunud lapsevanemana.
Probleemide põhjusi ehk vajadusi võib olla veelgi ja nagu näha võivad need olla väga erinevad. Lihtne on anda lapsele hinnangut, et ta ei viitsi või on laisk, kuid palju rohkem loob selgust, kui teadvustame probleemide erinevaid tahke.
Ideaalis peaks olema lapse õppimine lapse vastutada ning õppimine sünnib lapse ja õpetaja koostöös. Vanemad saavad toetada ja luua sobivad tingimused, kuna nad vastutavad lapse arenguks sobivate tingimuste loomise eest. Kui vanem märkab , et õppimine ei suju nii hästi, kui võiks, siis saab vanem toetada lapse ja õpetaja vahelist koostööd ning pakkuda vajadusel oma abi. Vanem võib teha õpetajale ettepaneku kohtumiseks, et laps ja õpetaja saaksid omavahel parema kontakti teineteise ootuste ja vajadustega.
Selleks, et laps areneks oma võimetele vastavalt, peab teda ümbritsev keskkond olema tema arengut toetav. Mida see aga tähendab? Selleks on vaja tunda lapse arengu seaduspärasusi. On vaja teada, et käitumine ei tule kunagi tühja koha pealt – käitumise all on tunded ja mõtted, mille all on väärtused ja hoiakud, mille all omakorda on vajadused. Vajaduste kohta oleks hea teada, et selleks, et lapsel tekiks vajadus saada häid tulemusi, selleks peab ta enne tundma turvalist kuulumist talle oluliste inimeste gruppi (pere, klass, kool jne) ja tal peavad olema piisavalt rahuldatud kõik füsioloogilised vajadused (kõht täis, puhanud jne.) Emotsionaalselt turvaline kuulumine tähendab seda, et tema mõtteid, tundeid ja unistusi aktsepteeritakse ning tema olemasolust tuntakse rõõmu. Kahjuks läheb nii koolis kui ka kodus tihti kogu tähelepanu hinnetele ja hinnangutele ning lapse tõelistele mõtetele, tunnetele ja vajadustele palju tähelepanu ei jäägi. Kui laps ei tunne end emotsionaalselt turvaliselt ja ta ei koge, et temast tuntakse rõõmu, siis on loomulik, et ei teki ka vajadust saada tunnustatud ja end teostada. Seega, kui tahame, et muutuks lapse käitumine, siis on vaja keskenduda tema tunnetele, mõtetele ja vajadustele. Lihtsustatult võib väita, et laps käitub halvasti, kui ta tunneb ennast halvasti - rohkem võib lugeda selle kohta Jesper Juuli raamatutest.
Eesti keeles on ilmunud A. Faberi, E. Mazlishi jt raamat sellest, kuidas tegeleda nende takistustega, mis tekivad õppimisel - „Kuidas rääkida lastega nii, et nad õpiksid kodus ja koolis“. Selleks, et lapses tekiks motivatsioon peab ta saama endast piisavalt teadlikuks ja selleks peab olema täiskasvanuid, kes kuulaksid last piisavalt tihti ja ilma oma isikliku ärevuseta. Laps vajab häid suhteid täiskasvanutega, et tal võiks tekkida hea suhe iseendaga. Kiireid tulemusi ei ole mõtet loota, kuid tõeliselt hea suhte loomisel võib loota ka tõeliselt häid ja püsivaid tulemusi. Hea suhte loomise üks võti seisneb tõelises soovis mõista last ning aktsepteerida seda, et ta on alles arenev ja maailma avastav laps. Abi saab nii eelpool nimetatud raamatust kui ka Gordoni perekoolist ja Th. Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“.
Tuleb kahjuks tunnistada, et praegune koolisüsteem ei arvesta väga palju poiste eripärade ja vajadustega õppetunnis (see sõltub koolist ja aineõpetajatest). Poisid peavad oma loomulikku huvi ja energiat palju alla suruma ning õppima viisil, mis neile tegelikult kuigi sobiv ei ole. Haridussüsteemis toimuvad muutused, kuid need ei ole väga kiired. Seega tuleb püüda mõista ja eriti kuulata poiste emotsioone ja vajadusi seoses kooli ja õppimisega. Mida rohkem laps tunneb, et teda mõistetakse, seda rohkem mõistab ka ta ise ennast ja seda rohkem suudab ta end motiveerida ning sundida ka igavana tunduvaid asju. Välised kasud ja karistused (mobiilide ära võtmine, raha andmine jne) pakuvad välist motivatsiooni ja laps võib tajuda nagu ta õpiks ikkagi kellegi teise heaolu jaoks. Vahel võib küll lapsega koos arutades jõuda ühisele kokkuleppele, et arvutiga mängimine sobib siis, kui muud asjad on korra, kuid kui muud asjad ei toimi, siis võib teha arvutist mõne päevase pausi, et jääks aega ja energiat õppimisele jne. Selleks, et aidata lapse sisemisel motivatsioonil ärgata tuleb igapäevaselt pühenduda lapse kuulamisele, mõistmisele ja temast rõõmu tundmisele
Isegi kui koolis on vahel erinevatel põhjustel keerulisem aeg, siis oma peres heade suhete ja rõõmsa meeleolu hoidmine ning koos toredate hetkede loomine tuleb igal juhul kasuks.
Edasine arutelu motivatsiooni ja vastutuse teemal on siin igati teretulnud!
