Kirjutan Teile praegu väga aktuaalsel teemal ja vajan nõu, sest oma mõtetest/lahendustest jääb vajaka.
Meil on kodus 14 aastane poiss, kellel on seoses kooli vahetamisega tekkinud probleemid. Saan aru, et muutused ei olegi kunagi lihtsad, aga samas ei oska talle ka kuidagi toeks olla. Saan ainult öelda, et mõistan teda, aga samas tema probleeme see ju ei lahenda. Olen nii õnnetu, et tema on õnnetu.
Vahetasime eelmise aasta suvel elukohta, sest vanas kohas polnud enam töö perspektiivi ja ka tal on uues kohas selles mõttes parem, et ta on tubli spordipoiss ja siin on paremad sportimisvõimalused. Lisaks sai ta siin ka oma suure unistuse teoks teha- muusikakooli minna. Selles mõttes on ta rahul. Aga uues koolis ei võetud teda paraku väga sõbralikult vastu.. Me isegi ei mõista milles probleem on. Ta on täiesti tavaline poiss.. keskmine õpilane. Oleme püüdnud talle ka moekamaid riideid valida, mis hetkel noorte seas populaarsed on, et tal riietuse pärast probleeme ei tuleks.. s.t. et teised ei arvaks, et ta käib "nõmedalt" riides vms. Saan aru, et see on äärmiselt küüniline, aga lapsed ongi ju just nimelt nii julmad.
Ühesõnaga oleme püüdnud talle nii palju võimaldada kui meie rahakott lubab, aga ometi on tal koolis probleemid. Mingil põhjusel ta lihtsalt ei meeldi teatud kaaslastele. Nad norivad teda näiteks sõnadega "pede", "neeger" jms koledad sõnad. Ta käis terve eelmise kooliaasta vapralt ära ilma et oleks sõnagi poetanud. Aga põhjus miks ma arvasin, et midagi võib valesti olla, oli selles, et ta tõmbus väga endasse, eelistab kuulata kummalist muusikat, mida teevad ka "teistsugused" inimesed (loe: mehed, kes on riietatud musta, tugevalt meigitud ja augustatud).. minu jaoks pisut hirmutavad. Mulle tundub, et need inimesed püüavad ennast selle meigi ja tumeda riietuse taha peita, et ei peaks kõikvõimalike elus esile kerkivate ebameeldivustega tegelema. Et nad on seal justkui omas maailmas. Mind hirmutab see, et ta selliste asjadega tegeleb. Ta ei suhtle siin kellegagi.. ainult arvutis oma vanade sõpradega eelmisest elukohast. Ütleb, et siin ei mõista teda keegi.
Ma ei tea mida teha.. me ei saa ju vanasse elukohta enam tagasi kolida. Seal ei ole tööd ja kodu müüsime ka ju juba ära.
Pakkusime talle välja, et äkki ta sooviks siin kooli vahetada. Nimelt on meil kodu lähedal Waldorf kooli põhimõttel töötav gümnaasium. Hea meelega oleks ta kohe alguses sinna pannud, aga selles koolis kus ta hetkel õpib on just spordi pool tugevam, mistõttu soovis ta ise sinna minna. Nüüd aga süüdistab meid selles, et üldse ära kolisime ja tahab vanasse kooli tagasi.
Oleme püüdnud talle selgitada, et ka seal vanas koolis võivad omad probleemid olla, sest kõik on ju pidevas muutumises.. ja ka seal on asjad teisiti kui varem.
Mida sellisel puhul teha? Kuidas teda aidata? Olen ka ise kiusamise ohver olnud ja ei taha kohe üldse, et tema ka midagi sellist läbi peaks tegema. Klassijuhatajaga ta rääkida ei luba, sest ei taha endale kõigele lisaks ka kituja mainet külge. Ütleb, et küll ta lahendab need asjad ise ära.. ja kui ma küsin mida see tähendab, siis saan tema jutust aru, et ta mõtleb seda vägivalda kasutades teha. Aga see pole see mida me talle õpetanud oleme või kuidas teda kasvatanud oleme. Ta on alati väga hea poiss olnud, väga südamlik ja empaatiline. Viimasel ajal olen märganud, et temas on kohutavalt palju viha ja ükskõiksust. See teeb mind nii kurvaks.
Mida me teha saaksime? Kuidas teda aidata?
Olete emana õnnetu ja kurb oma 14-aastase poja pärast, kellel on tekkinud probleemid uues koolis. Kohanemine kooli ja uute kaaslastega pole läinud nii, kuis lootsite.
Muutused on inimese elu loomulik osa ja see, kuidas nendega toime tuleme, on väga erinev ja sõltub inimese isiksuse eripäradest (näiteks kui avatud, suhtlemisaldis ta on; milline on ta temperament; suhtlemisoskused jne. jne.) ja ka näiteks sellest, kas muutus oli oodatud, positiivne sündmus või tuli ootamatult, või tuli mitte küll ootamatult, ent ei olnud soovitud.
Teismeliste jaoks on kõige olulisemateks inimesteks nende sõbrad, eakaaslased. Kuulumine gruppi, mis koosneb sõpradest -kellel sarnased huvid, hobid, arusaamad- läbi nendega suhtlemise, läbi kogetava kuuluvustunde ja aktsepteerimise peegeldub noorukile, kes ta on. Identiteediotsingud on ju alanud...
Kolimine ja oma sõpradest lahkumine (tegelikult kogu oma senisest elust ja tuttavast-turvalisest) ei ole teismelisele kerge. Tegelikult võib muutusega kogetavat võrrelda leinaprotsessiga - on vaja tulla toime kaotatuga, sellega leppida ning edasi liikuda. See protsess võtab aga aega.
Kuna noorukiiga on ka arenguliselt niivõrd segadust tekitav (kiired muutused kehas, tärkav seksuaaalsus; arenev mõtlemine; emotsionaalne labiilsus; toimetulek iseendale seatud eesmärkidega, teiste ootustega; toimetulek ambivalentse situatsiooniga- vanematest enam väga sõltuda ei soovi, aga päris üksi veel toime ei tule jne. jne.) siis sellele lisandunud muutustega kohanemine võibki minna seetõttu aeglasemalt.
Samas - teie kirjas toodud olukord, kus last kiusatakse koolis (nimetatakse erinevate solvavate nimetustega) ei ole aktsepteeritav. Poja seisukoht, et kiusamisest ei tohi rääkida õpetajale, on kahjuks tüüpiline. Noorukitel on omamoodi arusaam autundest- kiusamisest rääkimist peetakse ekslikult kaebamiseks ja seetõttu vaikitakse sageli kiusamisjuhtumid maha. Mistõttu kiusamine jätkub ning kiusajad tunnetavad oma võimu ja karistamatuse tunnet. Kardetakse ka, et kui kiusamisest täiskasvanutele rääkida ja see välja tuleb, läheb kius veel hullemaks.
Hea meel oli lugeda, et teie poeg usaldab teid ja on teile jaganud oma muret. Emana soovite oma lapsele parimat ning teie küsimus on, et mil moel saaksite teda aidata.
Kiusamisest - vanemana saate last toetada/aidata teda kuulates. Kui usaldus on teie vahel olemas, saate pöörduda tema poole ja koos arutada tekkinud olukorda. Kui lapse kirjeldused olukorrast ja temas tekkinud mõtetest, tunnetest ja käitumuslikest reaktsioonidest on kuulatud ja ümber sõnastatud ning laps tunnetab teie siirast huvi ja hoolimist, on ta ka valmis teile end avama ja siis kutsuge teda koos mõtlema, mida selles olukorras ette võtta. Vägivald ei ole tõesti lahendus, nagu ka ise tõdesite. Võite uurida, mis olukordades kiusamine tekib ja mida on laps ise proovinud teisiti teha, et olukord muutuks. Koos saate harjutada erinevaid viise- näiteks kuidas öelda, et "lõpeta ära, mulle ei meeldi see!" (ühesõnaga- kuidas ennast vägivallatult kehestada) või olukorrast lahkuda (uurige raamatupoes kiusamisalast kirjandust).
Kui koolis, kus teie poeg õpib, on olemas tugisüsteem, soovitan kindlasti teil ühendust võtta (ideaalis võiks seda teha teie poeg ise) psühholoogiga ja tekkinud olukord ära rääkida. Koolipsühholoogidel on vastav väljaõpe, kuidas lahendada koolis tekkivaid kiusamisjuhtumeid. Vajadusel tehakse tööd terve klassiga, või grupiga, kes kiusamisega seotud- eesmärgiks mitte süüdlasi otsida/karistada, vaid vahendada noorukite vahel olevat konflikti ja saada nad koostööd tegema. Kõigil on õigus end koolis hästi tunda ja kiusamine on keelatud!
Kui abi ei ole koolis saada, pöörduge kohaliku lastekaitsespetsialisti poole; abi saab ka lastekaitse liidust. Kindlasti on tegu olukorraga, mis ei tohi jätkuda.
Kirjutasite, et poeg käib sporditrennis ja alustas õpinguid muusikakoolis, mis tähendab, et ta tegeleb kahe teda rõõmustava ja loodetavasti ka eduelamusi pakkuva valdkonnaga. Lisaks saab ta suhelda kahe samadest asjadest huvituva noorteseltskonnaga, kelle hulgast võib ta leida mõttekaaslasi ja edaspidi ka uusi sõpru. Kuigi muutustega toimetulek on individuaalne ja võtab aega- on noor inimene ka paindlik ja võimeline kohanema uuega. See on tema elus tõesti väljakutseid esitav aeg, mis siinkirjutajale ei tundu aga kindlasti mitte lootusetu.