Laps käib 2. klassis. Probleem on keskendumisega.
Keskendumisprobleemid on olnud nö kogu aeg, see ei ole avaldunud nüüd kooli ajal, küll aga tundub see süvenevat.
Näiteid võib tuua palju:
1) Kui palud midagi teha, siis seda ei tehta, vaid peab mitu korda ütlema. Olen öelnud ühte asja korraga kui ka mitu - ühesõnaga ühest kõrvast sisse, teisest välja. (riidesse panek, sööma tulemine, koolis õpiku lahti tegemine, autosse tulek)
2) Trennis ei kuula mida treener palub teha, jookseb ringi ja kui juba eraldi pöördutakse tema poole, siis hakkab liigutama.
3) Koolitööd alustame nt koos ja kui jätta ta üksi tegema, siis on varsti mõtted mujal ja ei kirjuta midagi - lihtsalt istub ja vaatab näiteks küünealuseid.
4) Päeval peale kooli ei tee üksi üldse koolitööd, ootabki nagu mind koju.
5) Jätsime trenni nädalaks ära, et vaadata kas nüüd jõuame koolitöö ära teha aga tundub, et asi läks veel hullemaks.
Koolitööd teeme siis nii, et kell 5 jõuan koju ja vaatan üle mis vaja teha: panen ühe aine ette ja seletan ära mis on vaja teha ja ütlen, et hakka tegema. Hakkab tegema, ise lähen nt süüa tegema. Kui vahel tagasi tulen vaatama, siis on heal juhul pealkiri kirjutatud. Lihtsalt istub ja ütleb, et ei oska, kuigi koos vaatasime enne üle ja sai nagu aru. Ja nii see aeg läheb - tavaliselt kella 10-ni õhtul. Eile proovisin siis hommikul üles ajada - kella 5-st hommikul kella 7.30 kirjutasime 16 lühikest lauset.
Lapse nö kodune koolipäev on pikem kui koolipäev ja kokku õppimine pikemgi kui enda tööpäev.
Mida olen proovinud muuta:
karistamine: on vitsa saanud, nurgas seisnud, häält olen tõstnud, olen õue mitte lubanud, on trennist ilma jäänud;
premeerinud: ostnud jäätist, lubanud trenni, võtnud endaga kaasa, lubanud lemmikfilmi vaadata;
Igasugune karistamine-premeerimine ei näi talle mõjuvat, mis siis kui ei saa või saab - elu läheb edasi.
kellaaja järgi tegutsemine: olen palunud nt. ainult 45 min järjest teha ja siis saab pausi - tulemuseks paus venib pikemaks kui 1 tund;
rääkinud: olen üritanud nö aktiivset kuulamist rakendada - see talle meeldikski: laskuda vestlusse, millel ei näigi lõppu tulevat, sest siis ei pea koolitööd tegema;
Õpetajaga olen rääkinud. Õpetaja ütleb, et ta ei püsi paigal, küll niheleb tooli peal, unistab ega hakka tööga pihta. On pandud eraldi istuma, et keegi ei segaks. Õpetaja sõnul pole ta pahatahtlik, lihtsalt sisemiselt rahutu.
Ei oska kuidagi seda õppimist lahendada, sest näpuga järje ajamine tundub talle mugav ja seda ta juba ootabki. Mina olen samal ajal juba mitu korda nö hullumajas käinud, sest igat liigutust peab kogu aeg meelde tuletama ja ise ta enam üldse kaasa ei mõtle.
Kirjutate, et lapsel on keskendumisega probleeme olnud kogu aeg ja need aina süvenevad. Tõenäoliselt vajab laps abi, paneb õpetajagi tähele tema sisemist rahutust. Tähelepanu-ja keskendusmishäiret diagnoosib ainult lastepsühhiater. Kahjuks esineb seda tänapäeval väga paljudel lastel. Usun, et tasuks kindlasti konsulteerida. Sealt saate abi juhul kui tegemist on meditsiinilise probleemiga.
Olete proovinud olukorda lahendada nii ja teisiti. Ühegi lapse kasvatamane „piitsa ja prääniku“ meetodiga ei õnnestu, selle võite oma arsenalist kõrvaldada kui lootusetu ja äärmiselt kahjuliku. Aktiivne kuulamine lapsele meeldis, see on tore. Saate ju siis jälile, mis teda takistab kirjutamast/lugemast/joonistamast. Mingi vajadus selle „viilimise“ taga peab olema.
Tõde on ka see, et algklassides tulebki lapsega palju koos õppida. Loota, et nii väike laps ise oma tööd suudab eesmärgistada ning planeerida, et tasu. Selline oskus kujuneb aastatega ja on küps põhikooli lõpuks, poistel vahest alles 10.klassi kevadeks. Samas ei saa lasta venida lapse tööpäeva 10-tunniseks. Puhaku laps rahulikult ja süümepiinadeta kuni õhtusöögini.
Siis alustate koos ning keskendute mõlemad ainult konkreetsele ülesandele. Selline kõrval istumine ja panustamine tasub end ära, laps omandab õpioskused ja edaspidi ei vaja Teie pidevat juuresolekut.
Muidugi oleks hea, kui oleks keegi, kes lapsega päevasel ajal õpiks, siis kui ta veel väsinud pole. Ehk on koolis pikapäevarühm? Kogenud õpetaja juhendamisel sujuks kodune töö valutult. Välistatud pole ka kõrvalise abi kasutamine, on hulk reipaid pensionile jäänud õpetajaid, nende kontakte saab uurida koolist. Tänapäeval kasutatakse sellist professionaalset abi julgelt paljudes peredes. Õhtud jäävad siis puhkamiseks ja mängimiseks. Isiklikult minu kirjutuslaua äärel istus mitmeid aastaid vanaema, aga praegu on sellist luksust vähestel lastel, vanaemad on noored ja käivad täiskohaga tööl.
Edu lahenduste leidmisel!
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
