Viisime oma 2,1 aastase tütre erahoidu, sellisesse väiksesse koduses kus lapsi nimekirjas 12 ja kohal on max 9 last. Esimesed nädalad läksid lapsel seal justkui hästi algul jäi nutuga aga nii kui olin trepikojas nii laps enam ei nutnud ja õhtul oli ka kasvataja sõnul hea laps. Viimastel nädalatel hakkas laps rääkima, et ei taha minna lasteaeda ja lahkus kodunt kurva näoga ja vahest ka väikse nutuga. Andsime talle lasteaeda kaasa kaisukaru, mis tal ka seal koguaeg käes oli, nii et tal oli kodunt midagi lohutavat kaasas. Kui lapsele viimastel nädalatel järgi läksime ütles kasvataja, et laps vahest igatseb vanemaid ja nutab. Eelmine nädal läks olukord väga hulluks kasvataja räägib kuidas meie tütar lohutamatult nutab ja tahab emme juurde. Laps pidavat nutu ajal end nagu kapslisse tõmbama, on kägaras pikali maas käed näo ees ja nutab ja nii pidevalt kui kasvataja lohutada püüab siis hetkeks on asi korras aga kohe kui kasvataja sülest paneb siis jälle nutt. Ühel hommikul oli ka nii et laps tegi lasteaia uksest sisse minnes püksi, mida ta pole juba ammu teinud, kasvataja sõnul võivad need olla hirmtilgad. Otsustasime siis et ei vii teda mõned päevad lasteaeda ja laseme kodus olla nii ta siis oligi eelmise nädala neljapäevast kodus. Täna (esmaspäeval) viis mees ta uuesti lasteaeda ja otsustasime et on seal vaid lõunani ja vaatame mis siis saab. Laps sai olla lasteaias 1,5h kui kasvataja helistas ja ütles, et laps nutab lakkamatult. Läksin talle siis kohe järgi. Kasvataja rääkis veel, et ta oli end ise voodisse sättinud hommikul ja tahtis magama minna, kasvataja tegeles teiste lastega ja minu laps jäigi sinna magama kuigi oli hommik ja magas öösel korralikult.
Veel on see, et ta ei mängi seal teistega ja tahab pigem üksi või kasvatajatega olla mitte omaealistega. See ka kui lapsele järgi lähme nutab ta alati. Ka kasvatajad on väga mures ja kardavad, et lapsele ei mõju see kõik hästi
Olen täiesti nõutu kuidas edasi minna. Ma ei soovi tütrele mingit traumat tekitada. Mis Teie arvate, kas ma peakasin last ikkagi edasi harjutama ala 1 kord nädalas käib lasteaias või mõned kuud vahele jätma või sootuks ära võtma ta sealt ja proovima aasta pärast uuesti kui on juba 3 aastane. Mida edasi teha?
Vähesed lapsed kohanevad lasteaeda minekuga kergesti, eriti selles vanuses. Ikka on nii, et emme-issi äraminek toimub nutuga. Teie olete saanud lasteaiast aga teada, et laps nutab tunde lohutamatult ega osale teistega mängimises. Näib tõesti, see, mida lapse kohanemise kergendamise heaks teha saab olete juba läbi proovinud (kaisukaru, kasvatajate lohutamine, sülle võtmine, varem järgi minekud, vabad päevad). Selles vanuses ei ilmselt palju kasu ka lapse veenmisest, kui tähtis on lasteaias käimised või kui tore on teistega mängida. Ta lihtsalt ei suuda sellest rõõmu tunda, sest igatsus ja kurbus on nii talumatult raske. Ilmselt tulebki teil lapse reaktsioone ja tema enesetunnet võtta tõsiselt. Ta ei tee seda ju nö meelega või jonnist, vaid tal on tõepoolest raske taluda teist eemalviibimist. Ta ilmselt ei suuda ka mõista, miks ta peab seal olema või mis veelgi hullem võib temas tekkida ka hirm, et te kaote ära või et te ei taha teda. Seda ei oskaks ta ka väljendada, mida ta tunneb või mõtleb. Seetõttu on tema jaoks olukord sedavõrd raskem taluda.
Isegi, kui mõned teised lapsed lepivad ja kohanevad kiiremini, ei ole teil sellest suurt kasu. Pigem tuleks karta lapse traumeerimsit, nagu isegi märgite. Võib olla ei ole ta lihtsalt veel valmis ka pooleks päevaks lasatehoius olemiseks. Kui see teie elukorralduses võimalik on, siis tasub küll mõneks ajaks loobuda, et tal ei tekiks seost,et lasteaed vm koht on midagi, mida peab kartma. Mõne kuu möödudes võib ta olla nõus, et lähete koos teiste lastega mängima ja alles seejärel on ta valmis mõneks ajaks ka ise lastehoidu jääma. Paljud lapsed ei oskagi selles vanuses rõõmu tunda teiste lastega koosolemisest. Nad võivad küll tunda rõõmu teiste laste nägemisest, kuid mäng on neil pigem ikka veel igalühel omaette, kuigi ühes ruumis. Koostegevusest rõõm tuleb alles paar aastat hiljem. Seega, tegelikult laps ise ei pruugi vajada selles vanuses teistega koosolemist. Tema esmavajadus on kindlustunne, et teie olete olemas ja ei kao kuhugi ning siis tunneb ta rõõmu mängimisest, ka teistest lastest, kasvatajatest jms.
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
1 lugeja arvab, et see vastus ei olnud abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
