Tere,
Minu 3a10k poeg hakkas selle aasta sügisest lasteaias käima. Kodus meil kasvamas ka 1a7k tütar, kellega veel kodune olen. Kartsin ise lasteaeda ilmselt palju rohkem kui poeg ise. Mitmed tuttavad olid rääkinud omadest kogemustest, kui raskelt lapsed alguses aiaga harjuvad jne, ja olin veidi hirmul, kuigi üritasin lapse eest oma hirmusid varjata ja temaga lasteaia teemadel innustavalt rääkida. Lasteaeda minekuks iseenesest vajadust tal pole, sest lisaks sellele, et olen hetkel ise kodune, on tal ka vanaema, kes teda hoida saab ja kes ilmselt hakkab ka teda mu tööle naastes hoidma hakkaks. Seega ei käi poeg lasteaias nö täiskohaga, st, et on vaid poole päevast ehk kuni lõunani ja nädalas teeme ikka vabu päevi ka. Tundsin, et viimasel ajal oli ta hakanud puudust rohkem tundma teiste laste seltskonnast, siis seetõttu otsustasin, et proovime lasteaeda, et laps saaks veidi rohkem sotsialiseeruda. Kuna ma aga olen temaga siiani koguaeg kodune olnud, siis kartsin ikkagi, et meil saab raske algus olema. Päris minuga ta kogu aja siiski olnud pole, käime tihti vanaemal-vanaisal külas, kuhu ta aeg-ajalt ka ööbima on jäänud. Lisaks on minu venna poeg olnud tal maast madalast igapäevane mängukaaslane, kes on temast 3 aastat vanem. Lasteaiaga kohanemine läks alguses meil super hästi, et ei pidanud ei nutuse ega isegi mitte õnnetuna last kohe esimesel nädalal kordagi aeda jätma, ja ka järgi minnes oli laps ise väga rahul ja õnnelik. Terve esimese nädala rääkis, kui väga talle lasteaed meeldib. Samas ütles ta ikka, et rohkem siiski enam minna ei taha, kuigi põhjust, miks minna ei taha nagu polnudki. Laps on muidu ise päris seltsiv ja armastab teiste laste seltskonda väga. Siis aga jäi laps haigeks ja aias käimisele tuli paus sisse. Pärast terveks saamist saime ühe päeva veel endise rütmiga aias käia, kui järgmisel korral äkki oli ta kategooriliselt lasteaeda minemise vastu. Pidin esimest korda ta sinna nutuga jätma. Ja see oli nüüd ka viimane kord, sest pärast seda jäi ta uuesti haigeks ming taaskord on lasteaias käimisel paus. Lisaks on probleemiks tekkinud ka liigne klammerdumine minu külge, ei taha ta lasta mul minna isegi poodi ega ole nõus ka üldse vanaema juurde hoidu jääma, mistõttu oleme abikaasaga mitu korda pidanud oma kägud käimata jätma. Lisaks magab ta öösiti minu juures ja üldse on õhtuti magamajäämisega probleeme. Lasen tal hea meelega öösel hetkel enda juures magada, kuna tunnen, et see lasteaias käimine ja minust eemalolemone on niigi talle raske. Saan aru ka, millest see minu külge klammerdumine tuleb ja kinnitan talle igal sammul, et ma saan tema murest väga hästi aru, kui ta ei taha mind nt lasta kuskile minna, et ta kardab, et ma lähen ära ja ta ei taha seda, aga samas ütlen kogu aeg, et tulen kindlasti tagasi talle järgi ega jäta teda mitte mingil juhul kuskile üksi. Vahel ta rahuneb, aga tihti sellest ei piisa. Kuna tunnen ta muret ja valu, siis muretsen hirmsasti ise kaasa, hoian vägisi pisaraid tagasi, kui talle kinnitan, et ei jäta teda üksi ja tulen talle alati järgi. Kuna varsti plaanin ka tagasi tööle minna ja olen ka sellest plaanist talle rääkinud, siis saan aru, et ka see valmistab talle muret. Ja kuna tal ei ole veel erilist ajataju, st, et kui ütlen, et nt ma lähen alles kahe kuu pärast tööle, siis ta väga ei saa aru, kui pikk aeg see kaks kuud siis on, sest tihti ta küsib, kas homme lähen, mistõttu muretseb rohkem. Sama teema on hetkel ka lasteaiaga, kuna ta hetkel haige, kuid küsib, millal ta uuesti peab minema ja pakub siis suvalist nädalapäeva. Kuidas talle kõike seda kergemaks teha, et minust eemalolek talle nii raskelt ei mõjuks? Tunnen muidugi, et asja ei tee kergemaks ka see, et ega ma tast ise ka väga lahti ei taha lasta, st, et oleksin hea meelega veel pikalt lastega kodus, kui oleks võimalik. Kas võib olla, et laps nt tunnetab seda, mistõttu on kogu see värk talle raskem?
Panite isegi tähele, et hirm lasteaia ees oli Teil suurem kui lapsel. Kirjutate, et üritasite sellegi poolest lasteaiast lapsega innukalt rääkida. Sellises situatsioonis sattus laps segadusse, Teie sõnad ja tunded polnud kooskõlas ning laps ei saanud aru, kumb info on õige. Väikesed lapsed on väga tundlikud, nende alateadvus „loeb“ ema kehakeelest välja vasturääkivuse.
Ehk tasuks kõigepealt iseendaga läbi rääkida ning selgusele jõuda, et lapsel on tõesti aeg hakata mängima omavanustega, et vanaema-vanaisa olemasolu ei asenda lasteaeda, et lapse lasteaeda panemine ei tee Teist hoolimatut ema. Kirjutate ju isegi, et pojale meeldib teiste lastega koos olla ja mängida.
Teie kahtlused „tunnen muidugi, et asja ei tee kergemaks ka see, et ega ma tast ise ka väga lahti ei taha lasta, st, et oleksin hea meelega veel pikalt lastega kodus, kui oleks võimalik“ on põhjendatud. Nii kaua kui Te pole sisimas veendunud, kuidas tahate enda ja laste elu korraldada antud eluetapil, pole ka lastes kindlust ning selgust. See tekitabki hirmu ja klammerdumise. Laps usub, et parem on kui kõik jääb "nagu enne".
Muutused hirmutavad meid kõiki ja ainult selge arusaam muutuste vajalikusest ning õigsusest aitab meil muutustega kohaneda, nad omaks võtta. Teie kindel teadmine ja usk muutuste hädavalikkusse aitab Teid üle kahtlustest ning hirmudest. Lapsed kindlasti tunnetavad Teie seesmist rahu ning see loob neis turvatunde.
1 lugeja arvab, et see vastus ei olnud abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
