Olen mures oma 3a3k tütre pärast, kes alustas sel aastal lasteaiateed. Lasteaeda minekut ootas ammu ja läheb sinna üsna rõõmsal meelel. On nüüd nädal aega käinud ja paaril korral on minu tulles veidi nutnud. Tundub, et on veidi hädas olnud ja oma tundeid sissepoole elanud ja siis minu saabudes saab ennast vabalt tunda. Nutt kestab u. minuti ja siis on hea tuju. Laps ise on muidu väga julge, aktiivne suhtleja ja emotsionaalne.
Mure on selles, et ta on väga äkilise loomuga. Kipub teisi tõukama, lööma ja lükkama kui midagi ei meeldi. Samuti kurjustab teistega. Olen talle ütelnud , et kui ta on teistega kuri , siis hakkavad teised lapsed teda kartma ja ei taha temaga mängida. Kui on kedagi lükanud või löönud mänguväljakul siis olen käskinud vabandada ja ära leppida.
Kodus on meil igapäevased jonnihood ja nende ajal olen saatnud ta oma tuppa rahunema. Seal ta siis loeb raamatut või mängib legodega. Rahuneb viimasel ajal seal päris hästi. Samas tuju eriti heaks ei lähe.
Minu küsimus on selline, et kuidas peaksin mina ja ka kasvatajad käituma sellisel juhul kui laps lasteaias kellelegi liiga teeb?
Saan aru, et lasteaiaga kohanemine läheb teie lapsel üldiselt kenasti. Te ütlete, et ta on julge, aktiivne suhtleja ja emotsionaalne. Muret teeb teile see, kuidas ta oma tahtmiste eest seisab – lööb, lükkab tõukab jne. Olete lapsele selgitanud, kuidas teised võivad ennast tunda, kui ta teisi oma äkilise käitumisega hirmutab. Teie küsimus on, et kuidas käituda, kui laps teistele liiga teeb.
Lapsed alles õpivad oma tunnetega toime tulema ja oma vajaduste eest teistest hoolival viisil seisma. Kõigi osapoolte jaoks heaks toimetulekuks on vaja õppida nii ennast kui ka teisi mõistma. Te olete aidanud lapsel teisi mõista, mis on üks oluline pool. Kui keegi teeb teisele liiga, siis on vajalik, et täiskasvanud sekkuksid ja annaksid selgelt märku, et vägivald ei ole aktsepteeritud viis probleemide lahendamiseks. Teiselt poolt on väga oluline märgata, millisel viisil täiskasvanu sekkub ja edasi käitub – see viis ei peaks samuti olema ei emotsionaalselt ega loomulikult ka füüsiliselt vägivaldne vägivalda kasutava lapse suhtes. Hea, kui täiskasvanu suudaks olla armastav ja selge oma sekkumises. Teise olulise asjana peaks täiskasvanu aitama lapsel mõista iseenda tundeid ja vajadusi.
Laps õpib ennast mõistma siis, kui tema lähedal on täiskasvanu, kes püüab teda mõista. Lähtuda võib alati põhimõttest, et laps käitub halvasti, kui ta tunneb ennast halvasti. Täiskasvanu võiks proovida aru saada, kuidas laps end halvasti tunneb. Kui täiskasvanu mõistab, mida laps vajas, kui ta teist last läks tõukama ja väljendab lapsele, et ta mõistab seda vajadust, siis saab õppida ka laps enda vajadusi tundma. Näiteks võib täiskasvanu selgelt peatada teise lapse löömise öeldes, et teisel on valus ja nii ei või teha ning seejärel lööjale öelda: „jaa, ma saan aru, et sind segas, kui ta sinu mänguasju võttis.“ Täiskasvanu saab hoida samal ajal enda ja teiste laste piire ning mõista samas selle lapse vajadusi ja tundeid, kes lööb. Lapsed õpivadki ju tasapisi pettumustega toime tulema, kuid see ei käi kiiresti ja võtab vahel aastaid aega. Kui aga laps saadetakse teise tuppa ära, siis ta õpibki, et kui miski kellegi juures ei meeldi, siis võib teise inimese emotsionaalselt ja füüsiliselt ära tõugata.
Jonnimine on lapse sisemine heitlus oma tunnetega, millega ta veel toime ei oska tulla. Hea oleks, kui vanemad ei võtaks jonni isiklikult ning jaksaksid enda tunnetega samal ajal toime tulla. Laps vajab piire ja mõistmist samal ajal. See ei ole tihti vanematele kerge, sest neid endid on teisiti kasvatatud. Sajandite tagused lastekasvatusõpetused käskisid igasuguse lapse tahte vägivalla või totaalse tõrjumisega murda ja maha suruda. Tänapäeval ei tule kahjuks ilma tahteta inimene kuigi hästi toime, sest palju on vaja tunnetada oma sisetunnet ja teha selle põhjal loovaid valikuid. Kui laps saadetakse aga jonni puhul teise tuppa ning sellega ei kaasne püüdu last mõista, siis laps õpib, et tema tunded (sisetunne) on midagi ohtlikku ja halba ning parem oleks seda mitte tunda. Kuid seda me ju oma lastele ei taha. Nutul ja jonnil on mitmeid häid funktsioone. Nutuga laps väljendab ja vabastab pingeid, mis on päeva jooksul kogunenud. Väga hästi on sel teemal kirjutanud Aletha Solter oma raamatus „Nutt ja jonnihood“. Soovitan seda huvi korral kindlasti lugeda.
Kokkuvõtteks soovitan lisaks teiste tunnete selgitamisele, aidata lapsel ka enda tunnetest paremini aru saada. Kui laps hakkab oma tundeid ja vajadusi paremini mõistma, siis õpib ta ka valikuid tegema. Kui laps saab aru, mida ta tegelikult vajab, kui ta end halvasti tunneb, siis saab ta teha valiku, et oma vajadust teisiti väljendada.
Suur tänu vastuse eest. "Nutt ja jonnihood" raamatut olen lugenud ja püüdnud ka selle järgi käituda. Kahjuks ei suuda ma seda enam teha sest jonnihood on üsna tihti ja kisa väga vali. Lihtsalt ei jõua emotsionaalselt seda jonni pealt vaadata ilma, et ärrkituksin. Seega saadan lihtsalt lapse minema, et ise mitte lapsega riidlema hakata. Saan aru, et see ei ole kõige parem lahendus kuid hetkel on see minu jaoks parim valik kahe halva variandi vahel valides. Kuidas saaksin leevendada tema oma tuppa saatmist? Kas ehk kuidagi selgitades?
Ma saan aru, et olete raamatu põhjal püüdnud teisiti käituda, kuid nutt ja kisa siiski ärritavad teid. Ärritudes teete valiku ja riidlemise asemel saadate lapse teise tuppa, et ka endale rahunemise aega anda. See on tõesti nii, et ärritudes ei ole võimalik olla lapsele toeks. Väga oluline on emana tegeleda enda tunnetega ning otsida viise, kuidas ise rahuneda. Otsite võimalusi, kuidas lapsele rohkem toeks olla ja ka ise oma emotsioonidega toime tulla.
Selleks, et minu vastusest oleks teile rohkem abi, siis teen teile ettepaneku, et kirjeldaksite mõnda tüüpilist ja konkreetset olukorda, kui ärritute ja lapse ära saadate. Mis toimus enne? Mis vallandas lapse nutu? Kuidas ennast tundsite? Mida endale ütlesite ärritudes? Kuidas käitusite? Erinevates olukordades on abiks erinevad käitumised. Konkreetse näite korral on lihtsam soovitada, millele oleks hea tähelepanu pöörata.
Kui te ei ole meie juunikuu uudiskirja lugenud, siis soovitan ka seda vaadata. Seal on eraldi artiklid nutust ja jonnist. Võib-olla saate enne ka sealt kasulikke ideid ja mõtteid.
Jään ootama teie näidet, et siis pikemalt vastata.
