Tere! Olen mures oma 12 aastase poisi pärast. Teda ei huvita kool(õppimine teeb ainult siis kui ise juures olen) ise ütleb et see on mõtetu. Koolis matemaatika läheb väga halvasti. Ei oska mina ega mees seletada talle rahulikult. Kuna kui näed, et laps mõtleb hoopis sellest mis saab pärast ja loobib suvaliselt arve, sest ema ja isa seda ju tahavad. Ma ju näen kui ta vähegi viitsiks korraks olla mõtetega kodus suudaks ta 2+2 kokku liita. Aga teda ei huvita ja näitab igati seda välja. Ja kui siis kõik välja vihastatud siis mees ütleb sa oled mõtetu või rumal. Ta ei saa aru, et tegelikult teeb ta sellega ka lapsele haiget. Ise üritan tembeldamisest hoiduda. Aga olen ka küsinud," miks tahad olla rumal" või"miks oled laisk": Vastus on: ei tea. Teda ei huvita ka trenn( käib jäähokis) ise ütleb, et huvitab ja tahab käia aga igakord kui trenn on esimene küsimus, kas ta täna peab sinna minema. Peale selle ei viitsi ta meelde jätta mitte ühtegi oma igapäevastest toimingutest, mida ta peab kodus tegema. Seda pole eriti palju ainult elementaarsed asjad: oma toa koristamine, õppimine, nõude ära toomine ja nt igapäevane hügeen. Kui mina ei kaagutaks koguaeg kõrval siis ta ka neid asju ei teeks. Ainukesed asjad, mis teda huvitavad on püssid( mis paneb mind väga kurvastama). Ja sellised jooksvad asjad, mis on hooajaliselt: kelgutamine, rulasõit jne. Oma välimusele ta erilist tähelepanu ei pööra ütleb et see on tema mood. Ja tegelikult kui ma mõtlen siis hoiab suht palju ka omaette kodus. Ja ainult rõõmsameelene on siis kui saab midagi või tehakse midagi tema meele jaoks. Olen mõelnud, kas peaksin pöörduma psühholoogi poole aga ei ole julgenud.
Kahjuks on see nii, et 12-aastase poisi jaoks ei ole kool sugugi huvitav ja pingutused näivad mõttetud. Pole just kerge veenda lahendama mõnd matemaatika ülesannet, kui õige vastuseni jõudmine ei paku pinget ja see näib tähtis olema vaid vanemate või õpetaja jaoks. Samuti ei maksa loota, et teismelisele pakuks huvi oma toa koristamine. Enamati ei tehta seda seepärast, et puhtus ja kord meeldiks, vaid pigem selleks, et vältida mõnd karistust või kaubelda mõne hüvega. Selles vanuses on aga hoopis muud asjad olulised, nt arvutiga seonduv, sõbrad, rulad, püssid ja kes teab, mis veel.
Nii ka teil - on üsna tüütu pidevalt poissi kamandada, kontrollida ja lõpuks jääb ikka mure, kuidas ta hakkama saab nii praegu koolis kui tulvikus üldse. Ja küllap olete kogenud, et sel viisil ei teki poisil ikkagi huvi õppimise vastu ega ka vastutust. Selle olete ju enda peale võtnud. Selles vanuses ei aita moraalilugemine ega ka paljude vanemate poolt tulevikuraskuste eest hoiatamine. Nad lihtsalt elavad rohkem olevikus ja ega pinguta tulviku nimel.
Mida võiks ikkagi proovida.
Esiteks, on väga tähtis iga väike eduelamus ja selle eest tunnustamine. Selles vanuses on ollakse tundlikud ja iga õnnestumine või ebaõnnestumine, iga kriitika või tunnustus on enesehinnanguga seonduv. See näib olevat peamine, mis motiveerib. Näiteks kui matemaatika on raske, siis saab ergutada juba rõõmu väljendamisega selle üle, kui ta on nõus ülesande kallal pusima. Kui te lahendate ülesandeid koos, siis jälgige, kas saab alustada lihtsast, jagada keeruline ülesanne osadeks, teha alustuseks läbi mõni ülesanne, mis juba selge – peaasi, et ta kogeks, et saab hakkama. Edasi, kui tulebki vigu, sis tähelepanu võiks olla sellel, mis juba hästi läks. Õppimise juures oleks oluline ka suhtumine, et teie pakute abi, kui ta seda vajab, mitte et surute end teda valvama, kontrollima. Tema enda vastutuse huvides on see ju oluline ja hoopis teine lähenemine. Seega andke teada, et olete tema jaoks olemas, kui ta seda vajab ja aitate meeleldi, kuid tema otsustab, millal ta seda vajab.
Teiseks, tuleb vältida kriitikat, süüdistamist, hinnanguid jne. See pärsib motivatsiooni ja alandab enesehinnangut. Kui poisil miski ebaõnnestub, siis pigem uurida, mida ta vajab, paluda tal sõnastada, mida saanuks teisiti teha, mis talle raskusi valimistab jne. , seega rääkida asjast, mitte hinnata teda. Seega kõik võimalikud tema isiku pihta käivad ütlused nagu „mõttetu“, „laisk“, „rumal“ jne. ei aita kuidagi kaasa tema huvile õppida. Teie saate teda toetada nii, et aktspeteerite teda sellisena nagu ta on. Ka siis, kui tal ei lähe matemaatikas hästi, ka siis kui teda õppimine ei huvita ja trenni ei taha minna. Siin aitab tema ära kuulamine, lihtsalt andke teada, et saate temast aru, et mõistate.Kuulamine ei tähenda kõigega nõustumist, vaid arusaamist, kuidas tema jaoks asjad on. Kui ta tunneb, et ta ei pea võitlema teiega, protestima, tõestama, võib ta tunda end kindlamini ja huvituda iseendas leidma üles selle, milleks suuteline on, seega uskuma endasse, huvituma jne. Kui ta siis midagi teeb, siis tunnetab oma tahet, mitte protestiks kellegi vastu või hirmust kellegi, millegi ees.
On täiesti aru saadav, et poiss on rõõmus siis, kui tema meeleheaks midagi tehakse. On täiesti normaalne, et ta protestib piirangute vastu ja ei viitsi pingutada. Kui ta aga kogeb, et tema meeleheaks teised midagi teevad, et temaga arvestatakse, siis see avardab ka tema valmisolekut teistele head meelte teha. Seejuures on hädavajalik, et ta kogeks midagi (lisaks tüütule koolikohustusele) innustavat, huvitavat, see annab energiat, aitab end hästi tunda, väärtustatuna tunda, õnnestuda, jne. Samuti on täiesti eakohane püüda teistest eristuda näiteks riietuse kaudu. Kuigi vanematele võib noorte maitse ja stiil vahel veider tunduda, on välimus üks oluline osa oma eripära tunnetamisel Selle tähendus on sageli veelgi laiem. Lisaks eneseväljendusele on see ka viis omada kontrolli, seada piire, anda teada, et teistel pole „sinna“ (st tema persoon) asja. Seega, kui ta ei tee midagi otseselt kahjulikku või ebaseaduslikku, siis võtke seda kui vajalikku eneseleidmise protsessi.
Kui aga te kirjast enda jaoks kasulikku ei saanud, need mõtted tunduvad ebapiisavad ja mure poja pärast jätkub, siis miks ka mitte pöörduda ka psühholoogi poole, nt pereterapeudi poole. Kirjutate, et pelgate. Ma tahan igati julgustada probleemidega tegelema, sest muretsemine laste pärast ja hoolimine, et neil läheks hästi on ju igati mõistetav ja loomulik.,
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
