Saime ootamatult lapsele sõimekoha pakkumise, mille rõõmuga vastu võtsime, kuna tegelikult oleks soovinud kohta juba sügisest. Tüdruk ise räägib ka juba pikalt, et tema tahab lasteaeda minna.
Segadust tekitavaks asjaks on tema jaoks ilmselt olnud see, et käisime teises lasteaias nn osa-aja rühmas (kord nädalas korraga 1,5 h sh pool tundi tantsimist-laulmist, siis vaba mäng, lapsed on koos emadega). Me selgitasime kodus küll, et see teine (uus) lasteaed on selline, kus lapsed käivad ilma emadeta, aga talle see mõte ei taha sobida. Ehk siis ta küll ütleb, et ta tahab minna lasteaeda, aga vaid koos emaga. Harjutamas saime siiani käia kahe nädala jooksul (esimesel nädalal siis 3 poolikut päeva E,T,K ja teisel 2 poolikut päeva E, T), siis tuli haigus vahele. Algul olin lapsega rühmas ja tegevustes kaasas, siis laps vaikselt harjus ja hakkas end turvalisemalt tundma, nii et ta oli valmis ilma minuta õue või tegelustundi minema. Teise nädala kahel päeval oli ta hommikust lõunani ilma minuta. Kahjuks puutus ta peamiselt kokku vaid ühe kasvatajaga, kellega ta üsna hästi ära harjus (ronis lausa sülle ja tegi kalli). Teist kasvatajat nägi vaid esimesel päeval. Nii, ja siis tekkiski probleem, kui me taas peale haigust (peale 2,5 nädalast pausi) uuesti tagasi aeda läksime. Tüdruk ise oli minekuga rõõmuga päri, kuid niipea kui lasteaeda jõudsime klammerdus minu külge ja silmnähtavalt otsis minu lähedust. Teiste lastega mängima minna ei tahtnud ja kasvataja eest puges kiiresti minu selja taha. Mulle tundus, et ta oleks vajanud pisut rohkem aega ja ruumi, et taas kohaneda, aga kasvataja proovis kohe kiiresti temaga kontakti leida, mille tüdruk tagasi tõrjus (pööras pea ära, läks eemale) ja muutus üsna ebakindlaks (hakkas end sügama - tal on allergia, mis tavaliselt stressiga ägeneb, ja oma nina nokkima). Mina lasin kasvatajal tegutseda, ei sekkunud, sest ma ei tahtnud 1) kasvataja autoriteeti õõnestada ja 2) kasvataja andis mõista, et ma võiks jääda tagaplaanile. Mida rohkem kasvataja üritas, seda enam aga tüdruk närvi läks.
Minu arvates oleks me pidanud alustama nö nullist peale, ehk siis taas tasapisi harjutama, kuni laps end jälle kindlalt tunneb ja siis juba on ise valmis rõõmsalt teistega liituma (nii nagu juba eelnevalt läks). Kasvataja aga pidas mõistlikuks, et ma oleks üldse ära läinud ja lapse tema jätnud (mis mul plaanis oligi, aga alles siis, kui laps on selleks valmis) ja hakkas seda soovi siis kogu aeg uuesti kordama. Mis aga silmnähtavalt pani last muretsema ja veelgi enam klammerduma. Tegemist oli siis ka kasvatajaga, keda laps vaid korra varem näinud oli (3 nädalat tagasi). Lõpptulemusena käis küll laps ise ilma minuta koos teistega õues (ja mängis kenasti teistega), kuid lasteaiasolek päädis siiski suure nutuga ja koju minnes teatas laps, et tema tahab ainult sinna lasteaeda, kus käiaks koos emmedega.
Tänane päev kujunes veelgi raskemaks. Täna oli küll teine kasvataja, kes lapsele juba enne meeldima oli jõudnud hakata, kuid ka tema esitas otsustava nõudmise, et ema peaks kohe ära minema ja (röökiva) lapse lasteaeda jätma, sest küllap ta rahuneb. Mina ei pidanud seda õigeks ja seetõttu leiti, et nii laps ei harjugi lasteaiaga. Läksime täna üsna varsti koju, sest laps keeldus edasi lasteaeda jäämast (klammerdus hirmunult minu külge ja nuttis).
Ma olengi nüüd mures ja nõutu, et mida edasi teha. Kas tõesti oleks õige (ja lapsele mitte traumeeriv) jätta hüsteeriliselt nuttev laps lasteaeda ja ise rahulikult ära minna? Või kahjustaks selline käitumine lapse usaldust minu vastu? Ja põhjustaks hingelise trauma? Seda ma kindlasti ei sooviks. Tahaksin teha nii, et laps harjuks lasteaiaga, kuid võimalikult valutult, sest paraku ilma lasteaiata pole võimalik ja hiljemalt sügisest peaks ta aias käima hakkama. Samas arvan, et iga laps on individuaalne ja kõigi laste puhul ei pruugi sama teguviis sama tulemust anda. Ka ei usu ma väidet, et lapsed unustavad sellised ebameeldivused (nutt ja hüljatustunne lasteaeda jätmisel) ruttu, ning see ei jäta hilisemaks eluks mingeid püsivaid jälgi.
Kas võib olla nii, et kui me praegu rohkem lasteaeda ei lähe, et siis sügisel laps on selleks rohkem valmis? Tegemist on siis samas majas asuva aiarühmaga, kus me enne osaajarühmas käisime. Kas meil on mõtet veel hetkel kevadel jätkata lapse lasteaias käimisega harjutamist või mitte? Lisaks on veel see mure, et laps keeldub lasteaias söömast. Ka kodus sööb ta kehvasti, kuid lasteaia söögist on ta seni vaid vett ja leiba proovinud. Tahaksime leida sellise lahenduse, mis oleks lapse seisukohalt kõige mõistlikum.
Tänan juba ette ära kuulamast ja jään ootama Teie vastust.
Teie kirjast selgub, et algselt rõõmsa väljakutsena tundunud lasteaiaga kohanemine on muutunud nii lapse kui lapsevanema jaoks tõsiseks stressoriks.
Saan aru, et koos teiega veedetud proovipäevad läksid igati edukalt ning laps oli valmis juba ka ilma teieta koos teiste lastega õues mängima ja tegelustes osalema. Samuti harjus ta ühe kasvatajaga - millest saab järeldada, et tegelikult on teie laps ealiselt/arenguliselt valmis minema kodust nö kollektiivi ja saab hakkama ilma emata, st. iseseisvalt. 3-aastased lapsed, kes varem, kes hiljem- seda suudavadki ja võite oma lapse üle uhke olla!
Tagasilöögid tekkisid, kui laps haigestus ja mõneti juba tekkinud harjumus lasteaias käia/olla /hakkama saada kustus. Laps reageerib nutuga ning klammerdub teie külge.
Kasvatajate praegune seisukoht on olnud, et enam pole ema rühma kaasa vaja ja laps harjub ka nii- vaatamata sellele, et laps on jäänud rühma suure nutuga. Mis kindlasti on teile kui emale väga raske taluda- kuuldes, kuidas maha jääb haledasti nuttev laps.
Kasvatajad ilmselt toetuvad oma varasematele kogemustele uute laste rühmaga kohanemise osas- lapsed väljendavad häälekalt karjudes ja nuttes oma frustratsiooni vanemast eraldumise hetkel, samas rahunevad kiiresti vanema lahkudes ja haakuvad rühma ja selle tegemistega.
Teie soov oli aga nähes lapse reaktsiooni - alustada kohanemisprotsessi uuesti.
Mõlemad käitumisviisid (nii kasvatajate kui teie) annavad tulemuse- laps jääks rühma, küsimus teile- kas suudate aktsepteerida kasvatajate meetodeid, oma lapse nuttu ja klammerdumist ning iseenda negatiivseid tundeid (mure lapse pärast, pahameel kasvatajate osas, nende käitumisega mittenõustumine, kuid ka soovi mitte nende autoriteeti õõnestada- ehk siis oma vajadusi alla suruda)?
Siinkirjutaja ei oska ega saagi öelda, milline käitumine on õige, milline vale.
Otsuse, kas jätta laps hoopis koju ning alustada sügisel uues rühmas, uute kasvatajatega puhtalt lehelt- ka see on variant, kui teil on võimalus olla lapsega kodus.
Ilmselgelt olete hooliv ja vastutustundlik lapsevanem, kes hoolib ennekõike oma väikelapse vaimsest ja emotsionaalsest heaolust ja teie lapsel on oma emaga väga vedanud!
Üks võimalus, mida siinkohal saan soovitada- on teha nö "tulude ja kulude analüüs". Kirjutage paberile välja kõik positiivne, mis kaaseb sellega, kui teie laps läheb lasteaeda nüüd kohe ja ilma pika harjutamata; siis tehke nimekiri kahjudest lapsele samas olukorras. Teisele lehele kirjutage ühte tulpa kõik hea/positiivne/kasulik, mis kaasneb lapsele, kui harjutate temaga praegu pikalt ja rahulikult koos lasteaias käimist, teise tulpa kahjud lapsele. Kolmandale lehele tehke samasugune analüüs- kasud ja kahjud lapsele, kui läheb lasteaeda alles sügisel.
Loodetavasti annab selline analüüs teile võimaluse leida lapsele parim lahendus sujuvalt ja rõõmuga lasteaiaga kohaneda.
Õnne, tänan Teid väga kiire, kuid põhjaliku vastuse eest. Teie sõnad olid minu jaoks ühtaegu nii toetavad kui ka edasi mõtlema suunavad. Taipasin seetõttu, et hetkel on pigem oluline see, millist varianti me perega ise õigeks peame ja oleme seega ka valmis toetama. St meie hoiaku mõjul kujuneb ka lapse hoiak.
Hetkel tegime pärast lasteaia juhataja ja kasvatajatega suhtlemist koos mehega sellise otsuse, et laps läheb reedel lasteaeda hoopis isaga. Seejärel arutasime lapsega läbi, et isa viib ta reedel ise lasteaeda, siis jääb ta ilma isata sinna natukeseks ajaks mängima ja siis tuleb isa talle jälle järele. See variant tundus talle ühelt poolt olevat arusaadav (ta kordas meie räägitut oma sõnadega üle) ja teisalt ka vastuvõetav (oli rõõmus ja väljendas oma olekuga rahulolu). Ilmselt ta lasteaeda jõudes võib ka hakata ümbermõtlema, kuid kuna mehe närvid on natuke tugevamad kui mul, siis loodetavasti peale väikest rahulolematust laps siiski rahuneb. See mõte tuli meil sellest, et kui laps on harjunud minu (st emaga) lasteaias juba koos olema, siis seda on juba raskem muuta. Lihtsam on tekitada lapses arusaam (vähemalt alguses), et isa vaid viib ja toob teda lasteaiast ja ise seal kohapeal ei ole. Loodetavasti toimib see teooria ka praktikas!
Kaalusime ise ka just neid plusse ja miinuseid. Üks oluline pluss praeguse lasteaiaga harjutamise jätkamise kasuks oli just see asjaolu, et laps tundus algselt üsna meelsasti teiste lastega mängivat ja nautis lasteaias olemist. Kodus tahab ta ka pidevalt tegutseda ja mitte nii palju üksi, kui avaldab just soovi, et keegi mingit mängu temaga koos mängiks, algatab ise igasugu uusi mänge ja veab kõik ülejäänud pereliikmed ka koos endaga tegutsema. Seega usun, et ta tegelikult on küps kollektiivi minema ja kodus on tal aeg-ajalt lihtsalt igav (ema-isa on toimetustega kinni, ega mängi piisavalt palju, st ei mängi kogu aeg). Minu kõhklused tekkisid just seetõttu, et ma ei olnud kindel, kui traumeeriv oleks lapsele see, kui ta nutvana lasteaeda jätta. Eks kindlasti on oma osa ka minu enda lapsepõlve negatiivsetel kogemustel - olin selline laps, kes üldse lasteaeda minna ei tahtnud ja nuttis lasteaias suurema osa päevast. Ka oli üks minu vanematest tütardest sarnane. Seega ei taha ma lapsele tekitada sellist valu, nagu ma ise olen üle pidanud elama. Samas on ju kõik inimesed erinevad. See, mis mind traumeeris väga sügavalt, ei pruugi minu lapsele sarnaselt mõjuda. Arvatavasti mõjutab lapse hinnangu kujunemist stressitekitavale olukorrale oluliselt see, kuidas ema lapse valule reageerib. Seega arvan, et ma pean ilmselt hoopis analüüsima seda, kas ma olen suuteline lapse muret nii kuulata ja talle toeks olla, et see tema hinge püsivat traumat ei tekitaks.
Ainsaks suuremaks probleemiks jääbki sel juhul ikkagi lasteaias söömine - ehk siis mittesöömine. Kuid loodetavasti laps siiski hakkab edaspidi sööma, seejärel, kui ta end lasteaias turvaliselt tundma hakkab. Mulle näib, et mittesöömine on seotud just turvatunde puudumisega. Julgustavalt mõjub mulle siinjuures sõbranna lapse lugu - kes sõi ka kodus viletsasti ja sööma hakkas lasteaias alles kolme kuu möödumisel.
Lugesin rõõmuga, et olete vahepeal teinud head koostööd lasteaiaga- kasvatajad/juhataja ning teie pere. Koos arutades jõudsite hoopis uue lahenduseni, last hakkab hommikuti rühma viima isa. : )
See, et ka laps oli kaasatud arutamise/otsustamise protsessi, kus ta sõnastas ümber vanemate juttu, kinnitab talle- et see mis peres toimub- on oluline ja et see, mis temaga toimub- on oluline.
Kirjutasite, et analüüsisite oma reaktsioone lapse lasteaiaga kohanemisel iseenda poolt lapsena kogetutega ning tõdesite, et oma negatiivne kogemus võis muuta teid probleemide ilmnedes eriti tundlikuks. Ning möönate, et inimesed ja nende kogemused on erinevad ja parim, mida oma lapsele teha saate- on teda aktiivselt kuulata, kui tal on mure. Olla talle mõistev ja toetav ema.
See, et laps lasteaias süüa ei taha, võib olla tingitud ikkagi uue olukorraga kohanemisega. Kõik on uus, teised täiskasvanud, palju lapsi, asjad, lõhnad, värvid, - reeglid ja nõudmised- selle kõigega kohanemine võtab aega ja energiat, nii et väikeseid tagasilööke (antud juhul siis söömisega) võiks võtta rahulikult.
