Tere!
meil on selline mure, et viie ja poole aastane poeg jääb üha raskemini lasteaeda. Aias hakkasime käima enne tema 4a saamist, praeguseks siis teist aastat aias. Kogu rühm alustas sõimes ja tema oli esimene "uus". Esimesel aastal ei käinud ta lasteaias tervet nädalat, kuna olin väiskema lapsega kodune. Siis oli mureks, et miks venna ei käi lasteaias ja mina pean käima. Kuigi oli rõõmus, et saab meisterdada ja laulutunnis pilli mängida jne. Hommikud olid ikkagi kurvad. Nuttis ja hoidis minust kinnni, palus et emme ära jäta mind siia, ma kardan. Oli täitsa hüsteerias. Ühele õpetajale hakkas see igahommikune asi nii imelkuna tunduma, et arvas, meil on puudega laps. Käisime temaga psühholoogi juures, saime saviteraapiat ja kinnitust et laps on täiesti normaalne, lihtsalt õrna hingega ja emotsionaalne. proovisme ka seda,et sissi viis poja lasteada- tega jäi rahulikult ja nututa.
Selle aasta sügisel läks väiksem poeg ka lasteaeda, õnneks on nad samas aias. Sept. alguses oli vanem poeg rahulik, et vennaga koos käivad ja julgutsas isegi väiksemat et aias on tore ja ära karda. Kuid siis hakkas hommikne nutt ja jutt, et ei taha jääda ja tahaks koju ja oma legodega mängida. Ei ole vahet, kas aeda viib lapsed issi v emme- klammerdumine nutt ja õpetaja poolt lapse vägisi ära tirimine on ikkagi meie hommikused kaaslased. Õhtul on laps rõõmus ja räägib, et päev oli tore. Räägib ka sellest, et hommikl oli kurb ja et homme ei tahaks ikka minna. väidab, et lasteaed on ajaraiskamine. Ühe asja sain temalt teada, talle meeldib üks õpetaja rohkem kui teine, kuid paraku on see lemmikõpetaja vaid 2x nädalas, ta on rahulikm ja positiivsem. Kogu rühm on temaga rahulikm.
Sellest oleme aru saanud, et riidelmine ei aita, oleme püüdnud ka meelitada v premeerimisega motiveerida, kuid asjatult. Oleme ise jälginud end, et hommikl oleks rõõmsad ja rahulikud, et mitte muretseda ette a la "jälle tuleb raske hommik".
Kuidas aidata last sellest hirmust( või ma ei teagi mis see on) üle saada ja rõõmsamalt.. või vähemalt .. rahulikumalt aeda jääda.
Tänan!
Olete mures oma varsti kuueaastaseks saava poja lasteaeda mineku hirmu/vastumeelsuse pärast. Kirjutate, et laps liitus rühmaga neljaselt, käies ka esimese aasta vähem kohal. Eelmise aasta sügisel, kui noorem laps samuti lasteaeda läks, tundusid asjad laabuvat ja poeg käitus rahulikult. Tänaseks on probleem uuesti üles kerkinud ning soovite nõuandeid, kuidas aidata pojal rõõmsamalt-rahulikumalt hommikuti lasteaeda jääda.
Kirjast selgus, et olete käitunud vastutustundlikute ja hoolivate vanematena- otsinud abi psühholoogilt ning loovalt proovinud erinevaid viise (isa viib hommikuti; teete koduse õhkkonna rõõmsaks ja rahulikuks).
Teie tundliku ja emotsionaalse lapse üldine hoiak lasteaia suhtes on positiivne (saab meisterdada ja pilli mängida ning ütleb, et päev oli tore), võimalik on, et raskused hommikuti rühma jäämisega on seotud ühe kasvatajaga, nagu ise nimetate.
Paraku on nii, et meile ei sobi kõik inimesed- ja meie kõikidele. Ikka on keegi, kellega tunneme end paremini/mugavamalt/turvaliselt ja neid, kellega pigem ühes ruumis koos ei toimetaks. Sageli ei saa me aga valida inimesi enda ümber- ja lapsed eriti. Täiskasvanutena tuleme paremini pingete, erimeelsustega toime- laps oma arenguliselt küpsuselt aga mitte. Inimlik viis olukorraga toime tulla on kasutada psühholoogilisi kaitsemehhanisme, mis võivad olla ka näiteks põgenemine, vältimine- lapse puhul siis soovimatus lasteaeda minna.
Kirjeldasite poja üleeandmist kasvatajale sõnadega:"...õpetaja poolt lapse vägisi ära tirimine...". See võib olla nii teile vanematena kui eelkõike lapsele väga traumeeriv kogemus, mis kahjuks kordub siis mitmeid kordi nädalas.
Ehk tasuks jälgida/uurida, mida teeb teine kasvataja hommikuti lapse ükeandmisel teisiti/on teisiti- naeratab, pakub käest kinni rühma tulekut...? Võimalik on luua koostöös lapse ja kasvatajatega oma eriline hommikurituaal, mis aitaks pojal kergemalt vanema(te)st lahkuminekul toime tulla. Kindlasti kaasake kasvatajaid kui eksperte!
Kui laps ise kirjeldab oma hommikuid kui kurbi, võib tegu olla ka eraldumishirmuga- tundlikud lapsed võivad olla häiritud erinevatest sündmustest- mingi varases eas kogetud traumaatiline sündmus, mis käivitub vanematest eraldumise hetkel hommikul hirmuna; kui näiteks kodus on olnud vanemate vahel tülisid, võib laps karta, et õhtuks pole vanemad enam koos; või kui peres on olnud lähedas(t)e kaotusi (haigus, surm, õnnetused)- võib laps karta, et vanematega juhtub samuti nii jne. Lapsed kogevad maailma omal moel, selles vanuses veel egotsentriliselt ehk endast lähtuvalt ja seega mitte alati väga ratsionaalselt.
Samuti julgustan ühendust võtma saviterapeudiga, et koostööd jätkata. Kui meetod lapsele sobis, võib tööst saviväljal olla lapsele palju tuge. Meetod töötab hästi ka lapse hirmudega- turvalises õhkkonnas, toetava saatjaga saab ta läbi oma keha/käte alateadlike muredega tööd teha ja neid leevendada.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
