Tere! Mul on mure oma 6a pojaga. Algatuseks ütlen kohe, et olen teda põhimõtteliselt kogu tema teadliku elu üksi kasvatanud. Ja eks ikka on kussutatud ja nunnutatud nagu emad ikka. Hoidnud ja kaitsnud ja haiget on ta harva saanud, tehtut tema soovide järgi üldiselt kõik.
Nimelt probleem tekib tal osade enda ja endast vanemate rühmakaaslastega lasteaias. Kui poiss sai 4a. sai ta koha 1a endast vanemate rühma. Mäletan et suht alguses kohe hoidis seal rühmas rohkem tüdrukute poole. Hiljem tekkisid tal ka mõned sellised vaiksemad poisid sõpradeks. Ja sellised nii öelda julgemad poisid kippusid kiusama. Laps hakkas lasteaeda eirama, rääkis kodus, et ei taha sinna enam minna.Lohutasin teda ja ütlesin, et kui nii edasi läheb siis tulen lasteaeda rääkima. Sai siis mul lasteaias käidud ja kasvatajaga räägitud, rääkisin ka nende kiusajatega. Et käite ühes rühmas ja proovige hästi omavahel läbi saada, sest olete sõbrad siis on kõigil hea olla. Tundus et sellest oli abi, tükiks ajaks oli nagu rahu majas. Peale seda aga hakkas poiss komme lasteaeda viima. Korjas neid kuhjaga oma taskusse. Küsisin et milleks selline käitumine, vastati et nad on mu sõbrad pean ja tahan neile viia. Sama lugu oli mänguasjadega, vahetati ja tihti pakuti talle ikka kehvemat vastu. Sain aru, et eks seal mingi kahtlane teema on ja proovib meeldida aga laps oli rahul ja kõik näis hästi olevat. Sai kutsutud ka mõned endised kiusajad lasteaiaväliselt lapse sünnipäevale. Olukord sünnipäeval oli väga sõbralik ja kõik olid sõbrad. Selleks korraks lõppes see lugu nii, kuni kasvataja teatas ühel päeval, kuna laps on teistest noorem siis on kasulikum minna tal teise rühma, sest see rühm läheb õigepea kooli. Mõeldud tehtud. Lapsega läbi räägitud nõusolek antud. Uues rühmas enamus temast nooremad, mõni laps tema vanune. Ja jant hakkas uuesti omavanustega pihta. Kurtis kodus et üks poiss lööb kõhtu jne. Olin ise ka juba meeleheitel ja ütlesin talle palun ära lase ennast lüüa ja kaitse. Kuid ära ise mitte kunagi mine kedagi lööma esimesena. Sinna see jutuajamine meil jäigi, asi nagu jälle vaibus. Üks päev aga teatas laps mulle, et talle ei meeldi uues rühmas ja tahab tagasi oma vanasse rühma, kuna seal on tema sõbrad. Sai siis juhatajaga räägitud ja luba anti tagasi minna. Jälle mõeldud tehtud. Esimestel päevadel oli kõik ilus tore, laps võeti soojalt vastu. Kuni järgmise kiusamiseni. Tänaseks laps ise räägib et on nõrk ja tal ei ole peale 1 sõbra seal rühmas ühtegi sõpra., kes teda kaitseb. Proovisn lapsele rääkida ja kuidagi süstida enesekindlust, et ei sa ei ole nõrk ja vaata kui tugevad käed sul on ja lööd kõvasti jne, lihtsalt ole julgem ja ongi korras. Aga ta ikka soovib, et ma tuleksin ise lasteada olukorda lahendama. Kogu see lasteaias kogutud koorem elatakse kodus teiste peale välja, nii minu kui ka elukaaslase poole väiksema lapse peale, mis on loomulikult kõik arusaadav. Mida peaks tegema? Kuidas anda talle enesekindlust kui ta hinges on natukene õrnake? Varsti kooli minek ja ka seal pannakse ju kõik esimeses klassis paika, kui oled nõrgemate hulgas siis sinna jääd. Ja tegu ei ole punapea või prillipapaga vms mis annaks siis niiöelda mingi põhjuse norida, tavaline poiss, lihtsalt ebakindel. Tänud...
Olete teinud juba vajalikke samme, et vältida poja kiusamisi. Kõige olulisem ongi sekkuda, anda teada, millised käitumised ei ole lubatavad, nt löömised, kellegi tõrjumine mängust, ebaõiglaselt kohtlemine jne. Hea on see, et olete püüdnud ka lasteaiaga koostööd teha, nende kaasaabi kirjeldatud olukordade mittekordumiseks on väga vajalik. Vahel aitab rühmavahetus vältida probleeme, kuid mitte alati. Usun , et tasub ikkagi koos pedagoogiga arutada, kuidas aidata lastel omavahelisi konflikte lahendada nii, et keegi ei saaks viga ja kõik tunneks end hästi. Teie ju ei saa iga probleemi ise lahendama tõtata.
Saan aru nii, et praegu on peamine mure, et poisil on vaid üks sõber ja ta tunneb end lööjate suhtes kaitsetuna ning talle ei meeldi enam lasteaias käia. Nüüd olete hakanud muretsema selle üle, kas probleemid võiksid ka koolis jätkuda. Oletate, et teie poeg on liialt õrnake ega suuda end kaitsta. Teda võib julgustada enda eest seista, kuid rõhumine „tugevate kätele“ ja suutlikkusele „kõvasti lüüa“ tähendaks ju teha sedasama, mida teiste laste puhul hukka mõistaksite. Sel juhul oleks teie poeg segaduses ja ikka raskustes konfliktides toime tulla ning uusi sõpru leida. Et olukorda teadlikumalt muuta vajaksite ilmselt ikkagi asja arutamist lasteaias koos pedagoogidega – mida nemad on märganud, kuidas nad reageerivad laste tülidele, mida võiks proovida, et poiste suhted parandada jne.
Mis puutub poisi toimetulekusse eakaaslastega läbi saamisse ja usku endasse, siis see on kahtlemata seotud tema enesetundega. Kuivõrd ta kogeb edu, hakkamasaamist , õnnestumisi. Selles vanuses on peamine käitumise ja enesehinnangu kujundamisel vahetu tagasiside olulistelt inimestelt. Kodus saate aidata poja enesekindluse tõstmisele nii, et annate piisavalt positiivset tagasisidet , märkate tema õnnestumisi ja edusamme. See võib avalduda mistahes olukordades, kuid tähtis on seda teha käitumiste kohta, mitte hinnangute kaudu tema omaduste kohta. Sobiv viis tunnustuseks ja tagasisideks on mina-keel. Näiteks: mul on hea meel, et täna oma väikevenna/-õega koos mängisid; ma olen rõõmus, et aitasid mind …. ; mul oli hea kuulda, et täna mängisite lasteaias sõbralikult; ma olen uhke, et lahendasid tüli ilma löömiseta jne.
Jälgige kas seda, kuidas poeg kodustega ja teie endaga suheldes oskab ja saab väljendada erimeelsust, enda eest seista. Kuidas reageerite ja kas teete seda viisil, et säilib vastastikune hoolimine ja austus. Kuidas ise lahendate probleeme on vajalik õppetund ja eeskuju ka pojale.
Tähtis on see, et poiss tunneks end väärtustatuna, see annab talle kindlustunnet. Toetage seda, et tema ise on oluline (mitte asjad, mida vahetab), kutsuge jätkuvalt sõpru külla, soosige ühistegevusi, mille käigus poisid lahendavad erinevaid olukordi ning tugevdavad seeläbi suhteid. J
