Probleem hakkas umbes nädal tagasi, kui õhtul voodis olles laps vett joogiks küsis (olgu öeldud, et enne seda käidi vett joomas-pissiringil ära, nagu tavaliselt kokku lepitud). Selle peale isa veidi pahandas ta peale, et kõik käimised ja tegemised on tehtud ja paluks nüüd vaikust lastetoast. Abikaasa ei tõstnud häält, vaid ütles seda pigem veidi noomivalt. Selle peale jooksis suurem tüdruk (teine laps on 4-a.) voodist välja, et temal on nii paha olla ja kutsugu meie talle kiiresti kiirabi. Hoidis ta justkui rinnust kinni ja jooksis otsejoones wc poole (arvas ilmselt, et hakkab oksendama). Saime aru, et ilmselt tekkis tal eelnevast olukorrast nn ängistustunne. Peale seda istus ta umbes pool tunnikest minu kaisus ja lobisesime lihtsalt igasugustest asjadest, seejärel läks ta magama ja kõik oli ok.
Läks paar päeva mööda, kui lapsed söögilaua ääres lollitasid, sai jälle noomitud neid. Kordus sama, mis tol õhtul.
Siis aga hakkas laps rääkima, et temal on lasteaias igav ja osad lapsed ei taha temaga mängida, kes käsutab teda ja tehakse tema kulul nalja. Eile lasteaeda lapsele järgi minnes selgus, et päeval oli sama olukord jälle olnud. Laps oli oma kapi juurde nutma läinud ja nõudnud ema endale järgi, et temal jälle see paha tunne (õpetaja kraadis ka teda, oli 37). Täna samamoodi.
Algul arvasin, et äkki tõesti võib olla miskit tervisega häda. Lasteaia õpetajaga rääkides aga arvan nüüd, et pigem on tegu psühholoogilise probleemiga.
Läksin ise paar kuud tagasi tööle. Olin seniajani pidevalt kodune ( väikseid juhutöid oli ainult). Oli võimalus lapsi vahel koju jätta ja lasta neil lihtsalt niisama olla ja puhata lasteaiast. Hetkel see võimalus puudub.
Suurem laps tahaks hirmsasti koju jääda , räägib ka lasteaia õpetajale, et ema võib ju koju jääda uuesti, kuna isa saab paremale töökohale. Kodus pole peale isa töökoha muutusest midagi sellekohast jutuks olnud.
Oleme hetkel päris nõutud, kuidas siis lapsega käituda ja kuidas talle selgeks teha, et kõik lapsed ei peagi temaga lasteaias mängima ja et selle "paha olla" probleemi ta tekitabki ise.
Panime lastearstile järgmiseks nädalaks aja, et veenduda tema tervise korrasolekus, välistamaks igasugused võimalikud haigused.
Olete palju olukorra üle mõelnud ja vastusedki on teie kirjas juba olemas. Tõepoolest, probleem on psühholoogiline (ja milline ei oleks, kõik inimeses on ju psüühikaga seotud), kuid kunagi ei tee paha käia ära ka tervislikus kontrollis perearsti juures, et olla kindlad, et tegu ei ole mingi algava haigusega.
Iga muutus tekitab pinget ja ilmselt on lapsele teie tööleminek sedalaadi pinge, millega tal on raske toime tulla. Inimene käitub ikka vajadusepõhiselt, nii et kõik see, mis avaldub käitumise kaudu, on seotud tema tunnete ja vajadustega. Kehatunded annavadki meile märku sellest, et midagi on puudu, ent kuna lapsel - ja täiskasvanulgi - on tihti keerukas oma tunnetest aru saada ja neist rääkida, siis ta lihtsalt käitub mingil moel, püüdes nii teistele märku anda oma hädasolekust. Üldisem reegel on, et mida hullemini laps käitub, seda suuremas hädas ta on. Nii et väga tihti lapsed ei ole „pahad“ ega „haiged“ lapsed, nad on hädas lapsed. Muidugi et tee ükski laps end meelega n-ö haigeks ega pahaks, see on alateadlik reaktsioon. Pealegi on lapsel kogemus, et kui ta on haige, siis ta jäetakse lasteaiast koju, et haige lapsega tegeldakse rohkem jms. On oluline olla lapse jaoks kohal ja anda talle piisavalt arenguliselt vajalikku emotsionaalset kontakti (koos mängimised-olemised-tegemised, rääkimine-kuulamine jm), et laps ei peaks seda „küsima“ haige olemise või paha olemise kaudu.
Lapsele on väga abistav, kui vanemad õpivad lapsest aru saama võtmes: mis on minu lapsel puudu, et ta käitus sellisel moel? Kui laps enne magamajäämist ta tahab veel pissile-juua-uut unejuttu-teist patja-veelkord pissile jne, siis on see enamasti väga selge sõnum lapse vajadusest vanemliku tähelepanu järele. Teiegi kirjeldate, et laps rahunes, kui sai teie kaisus olla ja natuke rääkida. Igal lapsed on vanemliku hoolitsuse kõrval hädasti vaja ka privaatset tähelepanu. See võiks olla peres reegel, et kumbki laps saab oma aja kummagi vanemaga, kõiki asju ei pea tegema koos. Kui tegelete lastega ükshaaval, siis selleks ajaks kaob konkurentsitunne (mis laste vahel paratamatu ja loomulik) ja laps saab talle arenguliselt väga olulise teate: ma olen tähtis, mind armastatakse, ma väärin tähelepanu, minu mõtted ja tunded on tähtsad jms. See kõik on hea alus lapse eneseväärtustunde säilimiseks.
Oluline on märgata, et selgitamine on ikka tegevus, mis kipub olema jõu kasutamisega seotud, isegi kui seda tehakse rahulikult ja kannatlikult. Sisu on ju ikka see: mina arvan nii ja ma tahan, et sina ka arvaks nii, sest nii on õige. Vanemad peavadki oma arvamust avaldama, ent alati tuleks vaadata, mis olukord on, ja alles siis valida käitumisviis. Kui keegi on hädas, on hädavajalik abistav oskus kuulamine, mõtlen siin tõelist tähelepanelikku kuulamist, mille põhihoiak on, et teil on aega ja tahtmist lapsest aru saada, teda tõeliselt mõista. Kuulamise ajal ei maksa sekkuda oma arvamuse või ettepanekutega, lihtsalt kuulake, mida laps mõtleb-ütleb, ja püüdke tema öeldut ümber sõnastada, et olla kindel, et olete õigesti aru saanud või kui tahate täpsustada. Alles siis, kui laps on saanud rahulikult rääkida, saate jutuks võtta selle, mida laps tahaks, et teie teeksite, või mida te kumbki või ka terve pere saaks teha teisiti, et laps ennast paremini tunneks. Kui laps saab aru, et teda on mõistetud ja et tema häda võetakse tõsiselt, ta enamasti rahuneb, ja alles siis saavad laps ja vanem teha koostööd, et mõelda välja lahendusvariandid.
Lapse fantaasiates avaldub tihti see, millest ta unistab – sellest siis see jutt isa töökoha muutusest. Ehk on siiski võimalik leida variante rohkemaks koosolemiseks. Teil vanematena on ilmselt samuti keerukas aeg, ent lapsed on väikesed ainult üks kord ja ainult sel ajal on võimalik nende elule laduda selline põhi, et nad täiskasvanuna oma eluga võimalikult hästi toime tuleks.
