Mida teha olukorras, kus üks laps klassis tekitab pidevalt probleeme (tegemist 13aaastasega) ... ta räägib tunni ajal, segab vahele, teeb kohatuid märkusi, hilineb, hinded on suht kehvad, suitsetab. Probleem laieneb tervele klassile, kuna õppetöö on pidevalt häiritud. Suhtumine on selline, et teen mis tahan ja ütlen mis tahan, endal peen muie näol. Tegemist üksikvanema lapsega. Emaga olen rääkinud ja ta ütleb, et tema jõud ei hakka poisile peale. Kusjuures poisiga on enamik õpetajaid hädas. Mida sellises olukorras teha?
Kummaline! Kui te olete tõesti õps, siis on imelik, et te ei mõista. Veel enam, et teate tagapõhja-üksikvanema laps. Üksikvanemal ei ole piisavalt aega-see on loomulik-Sellel lapsel on ilmselgelt tähelepanu vajadus täpselt nii nagu kõikidel lastel-ja ärge öelge ,et ta on juba nii suur-see vajadus on iga inimese sees ja võibolla on see kogunenud tema siise juba 10 aastat-Laps teeb mida iganes-kasvõi pahandust-aga kas teate see rahuldab teda-ta sai kätte oma tähelepanu annuse.
Mina arvan,et selle lapsega peaks olema eriti kannatlik, tundlik ja õrn-konsulteerima kooli psühholoogiga-nad annavad tihti väga väga head nõu-armas õps-kui keegi teine ei hooli ja kõik virisevad et selle poisiga on probleeme-olge siis teie see, kes ühe lapse elu muudab paremaks-meil Eestimaal on niigi palju haavatud ja väga haiget saanud hingeeluga lapsi. Meil on alati nii kiire ja meid ei huvitagi mis on probleemi taga, muudkui kirume süüdistame jne jne
Vabandage, et nii põlema läksin-ei süüdista teid mitte milleski-lihtsalt olen ise haiget saanud laps olnud ja seepärast on mul väga kahju sellistest lastest ja alati kuuldes nähes elan ikka ja jälle koos lastega seda valu läbi.
Usun, et Teie tõstatatud teema huvitab nii paljusid õpetajaid kui vanemaid. Küllap pole õpetajat, kellele selline olukord tuttav poleks.
On küllaltki tõenäoline, et poiss,kelle käitumisest enamus õpetajaid häiritud on, saab endale külge n.ö. "paha" poisi sildi, s.t. kujuneb suhtumine temasse, kui pahasse, probleemsesse, mispeale häiriv käitumine ainult süveneb ja võimendub. Ning nõiaring ongi käivitunud.
Jah, koolipsühholoogiga konsulteerimisest või teema käsitlemisest supervisioonil võib kasu olla. Mida aga senini ise teha?
NB! Minu vastus "õpsile" ei anna õigust ühelegi lapsevanemale minna ühtki õpetajat kritiseerima ega süüdistama, viidates siintoodud kommentaaridele..
Kui küsida, mida see poiss saab sellise käitumisega, näib vastuseks olevat:märkamist ( nii õpetajate kui klassikaaslaste poolt) ja piire.
Järgmiseks võiks küsida, mil muul moel seesama poiss võiks saada nii piire kui märkamist? Soovitavalt sellisel kujul, mis aitaks teda ka sisemiselt küpsemale enesetunnetusele.
Tean õpetajaid, kes püüavad lastega lihtsalt vabal ajal kontakti luua, kaasates neid mingisse tegevusse, andes ülesandeid, paludes abi. Näiteks poistel, kellele meeldib arvutis surfata, on õpetajad palunud mingite teemade kohta materjale otsida ja neid siis klassile ette kanda vms. Ja kindlasti aitab, kui märgata seda, mis on hästi, nt."Täna oled sa õigeka ajaks koolis, tore!" NB! See lause omandab hoois vastupidise mõju, kui sellest kostub kübetki sarkasmi!
Oma kolmeteistkümneaastase nõustamiskogemuse jooksul olen olukorras, kus õpilane segab tundi, kogenud, et enamasti pöörduvad õpetajad korrarikkuja poole viisil, mis sisaldab etteheidet, kahjustab lapse enesehinnangut ja suhtumist õpetajasse ning seega ei saagi sellise pöördumise peale midagi paremaks muutuda.
Sellised käitumisviisid on tegelikult suhtlemistõketeks. Nende hulka kuuluvad süüdistamine (Jälle sa segad tundi!) sildistamine (Oled sina aga lobamokk!), ähvardamine (Kui sa veel segad, saadan su välja ja homme tuled emaga kooli!), keelamine (Ära ometi lobise!), kamandamine (Pane ometi oma suu kinni!) ja neid on veel.
Kes tunneb huvi, leiab need Th Gordoni raamatust "Tark lapsevanem" ning ilmselt igast suhtlemisõpikust. Samast leiab ka toimivaid käitumisviise.
Kurb reaalsus on, et lapse soovimatut käitumist ei saa muuta keegi peale lapse enda. Teised saavad vaid oma sõnadega nähtavaks teha, milline käitumine ja mille pärast neid häirib.
Tundub enesestmõistetav, et laps, kes ajab tunnis juttu, saab isegi aru, et see teisi segab. Ometi, kui õpetaja pöördub mina- keeles otse segaja poole ja ütleb: "Kui sa räägid minuga samal ajal, ei kuule teised mind ja ma saan pahaseks, sest ei jõua teemat lahti seletada," mõjub see paremini kui ükski sina-keelne pöördumine. Sellele võib järgneda lapse vastureaktsioon, mis vajab samuti aktiivset ärakuulamist ning sõnastatud väljendamist, nt. "Sinu meelest on ebaõiglane, et sulle märkuse tegin, kui ka teised tundi segavad."
Siit edasi liigutakse kokkulepete poole, kusjuures õpilase ärakuulamist võib veel mitmel korral ette tulla. Loomuliklt ei pruugi seda kõike tunnis jõuda.
Õpetajd, kes on sellised olukorrad vahetunnis õpilasega käsitleda võtnud, ütlevad, et esialgu kulub küll kaua aega, kuid sel moel on hoopis suurem tõenäosus omavaheliste kokkulepete ja koostööni jõuda, sest laps tunnetab, et teda võetakse tõsiselt, kui seistakse vastu tema sobimatule käitumisele, kuid ei riivata teda ennast.
Sellisel moel konfronteeruda saab iga õpetaja õpilasega isiklikult, sest see on nende kahe vahel toimunud juhtum, mida ei saa ei klassijuhataja ega direktor kellegi eest ära lahendada.
Ja veel: Isegi, kui probleeme on mitmeid, saab tulemuslikult käsitleda korraga vaid üht probleemi. Niipea, kui võtta kõik probleemid korraga arutlusele või hakata tegema üldistusi:kogu aeg, iga kord jne., hajub käsitluse mõju.
Paljud õpetajad kasutavad Th. Gordoni suhtlemisprintsiipe koolis vägagi tulemuslikult.
Huvitavaid ja praktilisi näpunäiteid leiab ka elupõlise Eesti koolimehe Toom Õunapuu raamatust "Õpetamiskunsti viidad".
Kel umbusk psühholoogide suhtes, usub ehk kogenud kolleegi, kes Eesti hariduse edu üheks otsustavaks näitajaks peab õpetaja loomingulisust ja leidlikkust ning eduka õpetamise peatrumbiks kontakteerumis- ja suhtlemisoskust.
