Meie kasvab kodus 3 aastane igati terane ja seltsiv plikatirts, kes hakkas alates oktoobrist lasteaias käima. Harjutasime rahulikult ja pikkamööda. Vahel pobiseb, et ei taha lasteaeda minna, aga samas ei jõua ise ära oodata millal autosse saab.
Kasvatajatega lepib kenasti. Hommikul tormab esimese asjana huilgega "Tädi!" kasvatajale sülle. Teiste lastega klapib hästi, on tekkinud isegi üks südamesõber, kellega eriti hästi läbi saadakse. Nüüd jäi juba paariks päevaks lõunaunele. Riideid ära võtta ei luba kuid muidu läheb kenasti magama.
Aga suureks mureks on söömine. Istub küll teiste lastega lauda aga ei söö ampsugi. Mingitel päevadel on natuke leibagi nosinud aga nüüd ei võta vastu ei juua ega süüa. Isegi kasvataja pakutud küpsisest ja kommist keeldub.
Õhtul kodus sööb selle eest korralikult.
Oleme kasvatajatega koostöös proovinud erinevaid variante. Küll ise lusika pealt süüa pakkumist, küll oma isiklike sööginõude lasteaeda viimist ja mida kõike veel, mis vähegi pähe on tulnud. Isegi teema ignoreerimist.
Antud söögistreik on kestnud nüüdseks juba pea kolm kuud. Mida sellises olukorras teha? Kas on veel variante mida proovida?
Hetkel võtsime söögistreigi jätkudes plaani variandi, et pikk päev lasteaias ja siis kas lühike päev või ültse terve päev kodus.
Saan aru, et olete mitmeid erinevaid asju proovinud ja suhtlete ka kasvatajatega piisavalt. Kirjast ei ole näha, milles on lapse jaoks probleem. Arvan, et peamiselt tasub siin last aktiivselt kuulata ja lasta tal lihtsalt väljendada oma mõtteid, tundeid ja ettepanekuid seoses söömisega.
Võimalik, et söömisest keeldumine on tema viis väljendada seda vastupanu, mis tal siiski on lasteaia vastu. Aktiivselt tasub kuulata ka lapse üldiseid muljeid lasteaiast. Kui laps kogeb, et ta on kuuldud ja teda püütakse mõista, siis tõenäoliselt kaob ka vajadus pinget söömisest keeldumise kaudu väljendada.
Võimalik, et põhjalikult kuulates, selgub hoopis ka mõni konkreetne põhjus, miks talle lasteaias süüa ei meeldi.
Aktiivne kuulamine ei tähenda küsitlemist, vaid märkamist, mõistmist ja peegeldamist. Võib teha lihtsalt ruumi lapse kogemuse väljendamiseks. Vältida tasuks soovitusi, selgitusi ja õpetusi. Lapse pinged vähenevad, kui ta saab vabalt väljendada. Kui pinged vähenevad, siis muutub ka käitumine loomulikumaks.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
