Olen mures oma 9 aastase poisi käitumise pärast, kes käitub spontaanselt ega oska oma käitumist kontrollida. Räägib suurte inimestega nii nagu lastega ja juhtub ka, et aeleb maas nagu väike tita.
Nüüdseks on koolist ilmunud märkused selle kohta, kuidas ei oska käituda ja olla. Olen püüdnud talle seletad kuidas peab ja kuidas oleks korrekte käituda nii nagu 9 aastasele kohane aga ei miskit...ikka seesama käitumine kordub...olen täiesti nõutu. Kas peaksin pöörduma spetsialisti poole või siis tõesti on ta oma arengust maas?
Kas ma peaksin temaga pöörduma spetsialisti poole või ongi ta nn arengust maas?
Iga lapse käitmise taga on ikka mõni sõnum, mis enamasti on seotud katmata vajadusega. 9-aastane pole mõistagi enam titt, ent kui ta teie meelest käitub nagu titt, siis sellega ta soovib midagi teile öelda. Mis sõnum see võiks olla? Millest võib lapsel puudu olla? Mõnikord annavad suuremad lapsed sel moel märku, et neil on puudu kontaktist vanemaga, aga nad ei julge ega ka pruugi osata seda välja öelda (laps ei oska oma sisemisi impulsse teadvustada, ta ei tea ise ka, mis puudu on - ta lihtsalt reageerib puuduvale).
Titt on keegi, kes saab palju tähelepanu, füüsilist lähedust, hoolitsemist, teda poputatakse, hoitakse... Teie poeg on süllevõtmise east varasesse teismeikka kasvamas, kuid eakohast lähedust on talle kindlasti vaja: koos tegutsemist, rääkimist-arutamist-kuulamist, tunnustust jms, kallistamist-patsutamist. Kui teil on rohkem aega poja jaoks - kas siis käitumine muutub? Millega seoses see tita-käitumine tekkis? Kas peres on ka teisi lapsi? Kuidas on poisi suhted isaga? Milline on kodune meeleolu ja peresuhted? Otsides vastust neile küsimustele võite leida viitseid ja vastuseid ka oma konkreetsele küsimusele. Väga tihti on mitmed asjaolud peres omavahel seotud, nii et ühe käitumise mõjutaja pole üks ja ainus.
Seletamine, kuidas asjad kävad, kuidas on viisakas käituda jms on mõistagi asjakohane. Kuid selle kõrval peaks kindlasti ka last kuulama, et aru saada, mis on tema käitumise taga, kuidas ta seda ise seletab. Samuti on oluline pojale kirjeldada, mis toimub teie mõtetes ja tunnetes, kui näete poissi teie poolt kirjeldatud häirival moel käitumas. Kui poeg näeb, et te olete valmis teda mõistma, on ka tema paremini valmis mõistma teid.
Kaldun arvama, et tegu pole arenguhäirega, vaid pigem olukorraga, kus põimuvad peagi algav teismeiga, tähelepanu ja tunnustuse vajadus, ehk ka vajadus eakohase vastutuse ja kokkulepete järele. Teinekord võib varane eelteismeline reageerida oma east palju "titelikumate" käitumistega, protesteerides nii selle vastu, et temaga ei arvestata neis asjus, kus loosi võiksid minna ka juba tema enda lahendused-otsused, et talle ei anta eakohast vastutust (koheldakse kui titte).
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
