Tere, mul mure oma 4.a tütre pärast, nimelt juba aasta tagasi ei jõudnud ta ära oodata kuna ta saab võimelmas käima hakata, jõudis kätte sügis ning ta hakkas ka käima võimelmas. Algas kenasti, polnud probleemi trenni jäämisega, tegi ilusti kaasa ja kõik oli korras kuni ühel korral kohe suht tunni algul tuli ta tunnist ära suure nutuga. Mõtlesin, et ehk oli lihtsalt halb päev aga see kordus ka järgmised korrad. Uurisin, et kas miskit juhtus mille peale ta vastas, et lihtsalt emme isu tuli peale. Selgitasin talle et kui ta ei taha seal käija siis ta ei pea sinna enam minema, aga ta ikka tahtis. Praegu on aga sedasi, et ta keeldub teistega kaasa tegemast jata teeb rohkem omaette omi asju. Mõistus on natuke koos, et tea kuidas oleks õige käituda, oskate ehk nõu anda?
Tundub, et ennekõike on hädas teie tütreke – ühest küljest tahab ta väga võimlemas käia, teisest küljest on miski talle meelehärmi valmistanud ja see teeb kaasategemise raskeks. Olukorras, kus lapsel on mure, saate teie kõige paremini teda aida teda toetades ja kuulates.
Kindlasti tasub kõigepealt treeneri käest uurida, kas on talle midagi silma jäänud, mis lapse sellist käitumist võib tingida (mõni pahandamine teie lapsega või mõne teise lapsega, teiste laste märkused teie lapse suhtes, midagi, mis teie lapsel teistest kehvemini on välja tulnud, laste omavaheline suhtlemine jms.) – see võib olla mistahes pisiasi, mis meile, täiskasvanutele, isegi lausa naeruväärne tundub. Lapse jaoks võib see olla aga tõsine ja raske mure.
Neljane on veel väike ning mõjuda võivad paljud erinevad tegurid. Esialgu oli õhin suur, kuid siis jõuab reaalsus kohale – ümberringi on võõrad, emmet ei ole, kedagi tuttavat ei ole, kellega suhelda, tuleb teha nii, nagu treener tahab ja ei saa teha seda, mis endale meeldib jne. Lisaks tuleb trenni minekuks katkestada lasteaias (juhul, kui laps käib lasteaias) just parajast pooleli olnud tore mäng, minek ise võib olla tüütu.
Võtke see teema jutuks mõnel õhtul enne magama minemist, kui on hea rahulik hetk ja miski muu lapse tähelepanu ei köida. Kuidas trenni läheb? Mis talle meeldib? Mis häirib? Mis paneb teda tegema omi asju ja mitte seda, mida teised teevad? Need on mõned võimaliku küsimused vestluse alustamiseks. Kui laps juba midagi vastab, siis kuulake teda südamega ning püüdke mõista, mis on nende sõnade sügavam tähendus. Peegeldage talle oma sõnadega tagasi seda tähendust ja tema tundeid, mida märkate tema sõnades ja tema olekus. Eesmärk on võimalikult täpselt aru saada lapse maailmast. See muudab toimuva ka tema enda jaoks selgemaks ning annab jõudu teha asju teistmoodi. N: „Kas trenni juhtus midagi?“ „Ei, lihtsalt emme isu tuli peale“ „Sa olid kurb, et emmet saalis sinuga koos ei olnud?“ „mhh,hh“ „Sa tahaksid, et emme ka näeks, milliseid toredaid asju sa seal teed“ „Või on treener vahest kuri ja sul oleks kindlam tunne, kui emme silma all on?“ „Ei“ „Kui emme oleks saalis, kas sa siis teeksid teistega kaasa?“ jne. Uurige ja puurige võimalikult sügavalt, et aru saada, mis toimub. Neljane on veel nii väike, et suure tõenäosusega ta omalt poolt mingit põhjust välja ei suuda tuua (ta ei saa sellest veel ise arugi), küll aga suudab ta ei või jah öelda teie hüpoteeside kohta. Kui teile tundub, et te enam edasi ei oska jutuga kuskile minna, siis võite välja öelda ka oma mure, mis puudutab trennis kaasa tegemist ja seda, et vanemad ei saa saalis viibida. Mõelge koos, milliseid võimalikke lahendusi veel on.
Olen teiega täiesti sama meelt, et laps võib trennis käia niikaua, kui tal soovi on (eriti tema vanuses), teda ei peaks mitte sundima. Eelpool kirjeldatud vestlused (ilmselt ühest ei piisa, neid saab ikka mitmeid olema) aitavad tal endas paremini selgusele jõuda ning võivad tugevdada motivatsiooni (sest on olemas keegi, kes teda mõistab – see annab eneseusku ja enesekindlust). Hoidke kindlasti kontakti ka treeneriga, tema käest võite saada mõtteid, mida lapse käest küsida.
